Islamist ja kummitustest Jaaval

Ükskord päris ammu oli Semarangi praegusel kohal üks kaluriküla ja siinne jõgi polnud plastikut täis (pole siiani suutnud sellest prügijõest pilti teha, kole on). Terve Jaava saar oli ilmselt hoopis teistsugune kui ta on praegu. Tänaseks on Jaava saarel uskumatult palju inimesi. Semarangist Yogyakartasse sõites – põhjast lõunasse saarest risti üle – ei paista bussiaknast muud kui küla külaese järel, ilma pausideta. Pole siis ime, et mul on siin keeruline seletada kohalikele, et misasi see countryside on.

Jaava saare elanikkond on, ametlike numbrite järgi, umbes 90% ulatuses islamiusku (seda ei tasu päris tõe pähe võtta mõne spetsialisti sõnul). Enne islami (ja kristluse) levikut, olid põhilised uskumused siin n-ö animistlikud või kohalikud uskumused. Mõnda aega levisid siin väga laialdaselt ka budism ja hinduism, kusjuures paar sajandit oli kogu Jaava saar hindu Majapahiti kungingriigi osa. Nende aegade ‘jäänuseid’ on mõni tänasenigi alles jäänud, sealhulgas eriti vägevad Prambanani ja Borobuduri templid.

Prambanani tempel, 9. sajandil ehitatud

Prambanani templist kilomeetri kaugusel on umbes sajandi jagu vanem budisti tempel

Prambanani templi kõrval etendatakse Ramayana balletti, mis on Jaava tõlgendus ühest hindu eeposest

Borobudur, Indoneesia suurim budistlik pühakoht, 9. sajandist pärit

Borobudur on ka üks Indoneesia suurimaid turismisihtkohti Bali järel

Islam tuli Jaava saarele ilmselt uksest ja aknast, ja võeti omaks mitmetel eri põhjustel. Muidugi oli siin igasugu usukuulutajaid, kellest kohalikud legendid ja ilukirjanduslikud lood kirjutavad, aga nende tegemistele aitas ka kaasa näiteks aktiivne kaubavahetus araabiamaadega ning muutuvad majanduslikud olukorrad. Kohalikud uskumused olid seda sõna otseses mõttes – need olid seotud teatud piirkonna või puu või ojaga. Nii et kui põllumees Achmed rannikule kaubavahetusest osa võtma läks, ei saanud ta oma uskumusi kaasa võtta, kuna need vaimud olid seotud tema kodukülakesega. Islam, samas, oli ‘kaasaskantav’ (selle kohta ütles mu üks lektor Singapuris, et vot see on näide heast leiutisest, kaasaskantav usk... “ja te arvasite, et sülearvutid on revolutsioonilised tehnoloogiad!”). Miks siin just Islam nii korralikult juurdus ja mitte budism või hinduism, on keeruline öelda. Aga tõenäoliselt pühkis kõigepealt Majapahiti kuningriik budismi siit pinnalt ja siis Majapahiti langusega, mis oli samaaegne islami tõusuga, kadus ka hinduism.

Usu teemal on veel oluline ära mainida, et ei saa väita nagu oleks hinduism Jaava saarel kunagi olnud samasugune nagu Indias – ega terves Indiaski pole ühtlane hinduism. Samamoodi pole siinne islam samasugune kui Omaanis või Manchesteris. Iga kultuuriline aspekt saab uues kontekstis uue tähenduse, see adapteeritakse vastavalt uues keskkonnas, nii et kohalik kontekst mõjutab seda aspekti (nt usku) samamoodi nagu viimane mõjutab seda uut keskkonda. Näiteks pole ma siin näinud ühtegi mošeed, mis meenutaks mošeesid, mida olen näinud araabiamaades (kuid Prambanani templid olid kohutavalt sarnased Angkorile Kambodžas). Nii ei peeta jõule ühtmoodi Eestis ja Poolas – kui üldse saab väita et ühes või teises riigis tähistatakse jõule just vot nii. Isegi nõude pesemiseks olen Euroopa eri paigus näinud mitut erinevat tehnikat.

Kusjuures ei saaks öelda, et animism siin Jaava saarel täielikult ‘välja surnud’ on. Päris mitme kohaga Jaaval on seotud eri uskumused, näiteks on Yogyakarta lähedal üks rand, mida väidetavasti valvab üks ‘merehaldjas’ ning kui keegi sinna randa minnes rohelist kannab, pahandab merehaldjas väga. Ühes kohalikus reality-show’s saadeti sinna randa keegi tühjade kätega palvetama ning palvuse lõpuks tekkis tema kätte väike kivi (seda rääkis mulle suure õhinaga üks noormees, kes ei saanud aru, miks ma skeptiliseks jäin).

Islami ja kristluse ja kõige muu kõrval püsivad Jaava saarel kummituste lood, ja mitte ainult laste hulgas. Indoneeslaste sõnul kummitab pea igal pool ning nad jumala tõsiselt kardavad neid kummitusi. Enamasti on mehed need, kes väidavad, et nad on kummitusi näinud. Naised tavaliselt ei taha neid kummituste lugusid kuuldagi, sest need ajavad neil hirmu nahka. Üks päev räägiti meil õpetajate toas kummituste lugusid ning naised muudkui säutsusid et “appi palun ärge rohkem neid jutte rääkige, me ei taha neid kuulda”. Küsimise peale vastatavad naised-neiud tavaliselt et neil on hea meel, et neil pole võimet kummitusi näha. Nende poolest võivad kummitused olemas olla, aga näha neid küll ei tahaks.

See kummituste teema pole unikaalne Jaava saarel ega Indoneesias, vaid tundub olevat rohkem levinud Kagu-Aasias. Ühes mu Singapuri seminaridest rääkis mu lektor sellest, kuidas Tais budismi uurijad enamasti sealsed kummituste lood ebausu kaela määrivad või seda mingil viisil budismist alamaks uskumuseks peavad. Tegelikkuses on kummitused väga paljude Tai budistide igapäevausku sisse põimitud ning kummituste olemasolusse uskumine käib käsikäes muude usu- või igapaevatoimetustega.

Ma olen kindel, et Jaava kummitused on natuke teistmoodi kui Taimaa omad, kuid pean ütlema et ma pole kumbagi näinud.

Keelelaager Gonoharjos

keelelaagri silt

Nädalavahetusel kutsuti mind osa võtma inglise keele laagrist Semarangi lähedal mägedes. Tegemist oli laagriga, mis korraldati ühe kohaliku stipendiumi saanuile Semarangi eri ülikoolidest. Külla kutsuti lisaks minule veel jaapanlane Taichi (kes ka minu organisatsiooni läbi siin vabatahtlik on), sakslanna Marina ja prantslane, kes kahjuks viimasel hetkel alt ära hüppas. Laupäeva õhtupoolikul korjati meid Semarangist peale ja sõidutati Ungarani mäele, tunnikese kaugusel sisemaal. See koht, kus laager toimus, oli Gonoharjo, kus oli üks kuurort umbes 1000 meetri kõrgusel, nii et õhk oli väga mõnus värske ja jahedam kui Semarangis. 

Esimesel õhtul rääkisime igaüks oma päritolumaast (eelmine nädal presenteerisin Eestit kokku 7 korda, eri klassidele ja seltskondadele) ja kultuurilistest erinevustest. Vestlus oli enamasti võrdlemisi limiteeritud, kuna õpilaste keeleoskus oli üsna nigel. Õpetajate ja juhendajatega sai ka asjalikumalt juttu aetud. Eriti pani mind imestama üks õpetaja, Ari, kellel oli uskumatult puhas briti aktsent, väidetavalt filmidest ja muusikast õpitud. Väga värskendav oli seda kuulda vahelduseks mujalt kui interneti vahendusel! Umbes kella 9 paiku tegime lõket, õpilased esitasid traditsioonilisi Jaava muusikapalu ja mängisime ka traditsioonilisi seltskonnamänge. Kõik õpilased olid väga julged, entusiastlikud ja energilised. Tegin ka ettepaneku jaanipäeva moodi lõkkest ülehüppeid teha, kuid keegi ei võtnud mind tõsiselt... Kuni ma ise ühe sellise hüppe sooritasin. Aplaus oli meeliülendav, aga keegi mind järgi tegema ei hakanud.

Enamuse ajast koheldi meid, võõramaalasi, seal nagu kuninga kasse (või siis kuulsusi, kuna pidevalt taheti meiega pilti teha), kuid ööbisime koos teiste laagrilistega suurtes telkides. Maapinda kattis ainult üks õhuke vaip, nii et üsna kõva ja külm voodi oli sel ööl - sellest ka vähene ja ebamugav uni. Kuna kõik üliõpilased olid islamiusku, oli hommikul äratus 4.30, et kõik saaksid enne päikesetõusu oma hommikupalvuse ära teha. Ma nautisin vaateid ja jälgisin-kuulasin ka palvetajaid. Kuna hommikusöök oli plaanitud alles kella 8ks, siis käisime pärast päikesetõusu jalgu leotamas looduslikes kuumaveeallika basseinides ja mullivannides, mis asusid mäekallakul vihmametsa sees (niiii hea soe oli kargel hommikul), ning tegime ka hommikuvõimlemist. Elus esimest korda sõin hommikusöögiks keedetud riisi praemuna ja köögviljakastmega, nagu kohalik.

vaade päikesetõusu eel

hommikuvõimlemine

kuumaveeallikatest tehtud bassein

Enne lahkumist jutustasid õpilased veel meile mõndasid tekste, mis nad eelnevalt ära õppinud olid ja rääkisid meile oma plaanidest tulevikuks. Kuna ruupia on väga halvas seisundis, on kohalikele reisimine väga kallis lõbu. Enamus üliõpilasi, kellega mina kohtunud olen, pole kunagi välismaal käinud (v.a. mõni üksik, kes on näiteks Malaisias käinud ning mõned mu organisatsioonis, kes on ise vabatahtlikuks käinud kuskil mujal), kuid kõik väga loodavad ükspäev minna. Suurimad unistused on kõigile Ameerika ja Euroopa, aga ka Jaapan ja Austraalia. Nii mõnigi kohalik neiu on mulle tunnistanud, et lapseeas motiveeris neid inglise keelt õppima unistus kunagi lääne päritolu, valgenahaline mees saada. Olen hakanud aru saama, et see suur tähelepanu, mille osaks ma siin kogu aeg saan, on ilmselt osa sellest välismaale minemise unistusest, sest minu kaudu saavad nad kasvõi natukene kogeda seda maailma väljaspool Indoneesiat.

Harjumine

Aasias ajutiselt elades olen pidanud harjuma igasugu erinevate asjadega. Singapuris pidin harjuma sealse ülikooli väga hardworking ja võistlusliku mentaliteedi ning õhkkonnaga. Kuuma ilmaga. Täiesti uskumatult puhta avaliku ruumi ning kohati võrdväärselt uskumatult mustade siseruumidega (nt ühikas jagatud köök ja vannitoad). Singapuris pidin harjuma ka Singlish-i ja kultuuriliste erinevustega maailmavaadete ning isiklike väärtuste ja arusaamade tasemel. Natuke vähem keeruline oli harjuda tohutu valikuga söögi osas - igapäeva valikus olid India, Vietnami, Malai, Hiina, Indoneesia, Tai, Jaapani ja ka 'lääne' köök:

kana ja riis Singapuri stiilis

keedutaignast sealihatäidisega saiake (Hiina päritolu)

Nuudlisupp sealihaga, Pho (Vietnami köögist)

Pad Thai, Tai päritolu nuudliroog

Indoneesias olen juba mõningal määral harjunud mõne asjaga, kuid kohati on mul ka raskusi. Siinne kliima on põhimõtteliselt sama, mis Singapuris, aga vihma sajab vähem. Olen harjunud ka siinsete riietumiskommetega - valdava islamiusu pärast katavad naised alati oma õlad ja põlved (see reegel ei kehti küll mu kohalikus trenniklubis ja kuuldavasti ka mitte ööklubides). Ma pole ise proovinud, aga kuulsin kohalikelt et kui minna välja lühikeste pükste või õlapaeltega pluusiga, siis ei saa mitte ainult meestelt lisatähelepanu, vaid ka neiud pidavat itsitama ja näpuga näitama hakkama. Üsna ruttu harjusin ka sellega, et paljud inimesed palvetavad 5 korda päevas. Niisiis siirdub osa seltskonnast lõunapausilt otse lähedalasuvasse palvemajja. Ma pole küll veel täit sotti saanud Kesk-Jaava usuolukorrast aga ootamatult paljud naised ei kanna hijabi, ei palveta 5 korda päevas, isegi kui mõni neist ütleb et on islamiusku. Olen kokku sattunud ka väga mitme kohaliku kristlasega, kes oma usku väga oluliseks peavad.

Mõningal määral olen ära harjunud siinse elurütmiga. Siin algab päev vara-varahommikul. Hommikupalvus on moslemitel kell 4.30 (mul on vedanud, et mu tuppa seda kosta pole) ja teisedki ärkavad iga päev 5-6 paiku. KA LAUPÄEVAL. Ma pole veel väga asjalikku põhjendust saanud, tundub et siin lihtsalt käivad asjad nii. Kontorites hakkab tööpäev kell 8, aga koolides ja ülikoolides kell 7. Mul pole iseenesest midagi varakult ärkamise vastu - olen alati hommikuinimene olnud - aga kuna mu toal pole aknaid, ärkan alati pimedas ning kuna mu ukse taga on elutoa telekas, ärkan tihti valju jutumulina pärast, vahel tuleb see diivanilt, vahel telekast. Kell kuus hommikul.

Seni on kõige keerulisem on harjuda sellega, et olen üks väga vähestest bule'dest Semarangis (bule on kohalik termin peamiselt valgenahaliste kohta, aga ka üldiselt välismaalaste kohta - tuleneb sõnast 'Belanda', mis tähendab Hollandit, kunagine koloniaalvõim siin). Semarangi väga turiste ei satu, ka pole see väga rahvusvaheline linn, seega äratab europiidne välimus vähemalt sama palju tähelepanu kui mustanahaline Tallinna Kaubamajas üheksakümnendatel. Ainult et indoneeslased mitte ainult ei jõllita, vaid üritavad oma vähese inglise keelega ka juttu teha. Niisiis, kuhu iganes ma lähen, hüütakse mulle järgi 'Miss! Miss!', 'Where from?', 'What your name?' ja 'What you go?'. Pärast esimest pooltteist nädalat olin üsna väsinud naeratuste võltsimisest ja katsetest kõigist kohalikest aru saada, nii et ignoreerisin nii mõndagi katset minuga juttu teha (aga ma ei taha jätta neile muljet justkui valgenahalised oleks ülbed ja ennasttäis!) ning neljapäeval, mis oli siin püha, kapseldusin oma majja ja Skype'sin ning tegin seriaalide maratoni. Ülikoolis on mu kolleegid ja õpilased muidugi palju mõistlikumad (mainimata nende paremat inglise keele oskust), kuid tähelepanu saan ikkagi väga palju, eriti komplimentide kujul, ala 'kõige ilusam lektor' või 'sul on NIIII ilus nina'.

Kuna ma natuke ka indoneesia keelt oskan, kuulen pidevalt ka tänavatel või söögikohtades komplimente enda kohta. Paar korda on ka mu kohalikud sõbrad mulle tõlkinud, et see või teine seltskond just ütles et sa oled väga kaunis (pisut harjumatu on ka, et ma siin aru ei saa kõigest, mis räägitakse!). Natuke on kurb mõelda, et pea igal pool Aasias (ühe Kambodžas kohatud vanderselli sõnul tegelt igal pool maailmas) on iluideaaliks europiidne välimus - nahavärv, juuksed, näojooned, silmavärvid jne. Ja kui paljud Euroopa naised pingutavad, et eksootilisem välja näha?

Viimasena mainiksin veel ära ka toitumisharjumused - ma ei suudaks iial ära harjuda kohaliku kombega hommikusöögiks riisi praetud liha või juurviljadega süüa. Siin on kombeks süüa riisi kolm korda päevas. Igal söögikorral! Õnneks olid Carrefouris müügil kaerahelbed, kaneel ja mesi! Kohvi, mis ei tuleks 3-in-1 pakendist, on siin ka võrdlemisi keeruline leida (väljaspool minu kööginurka) - mu ülikoolile lähim koht on 10 minutit jalutada ja kohalike standardite järgi kallis, umbes 2 eurot ja 50 senti (sain sama raha eest endale kohalikult turult kauni batiku stiilis pluusi, tavaline lõunasöök maksab umbes 40-50 eurosenti). Aga see kohvi maitseb oikuihästi ning on suurepärane vabandus pärastlõunaseks koivasirutuseks. Enamus kohalikke pole väga kohvisõbrad, kuid joovad pidevalt musta teed.

Kõigega on lihtsam harjuda, kui tean, et see on ajutine. Aga mõne asjaga ma ilmselt küll lõplikult ei harju (ja ei peagi). Ja kui millegagi liialt ära harjun, siis võtan selle endaga kaasa või hakkan seda paari kuu pärast igatsema. Kui ainult selle sooja päikese oma taskusse saaksin panna!

Indoneesia karaoke

Täna oli mul esimene tund/loeng kohalike üliõpilastega. Homme on kaks tundi ja kolmapäeval kolm. Pooled mu tunnid olen kahekesi ühe teise lektoriga, härra Basariga, pooled tunnid annan täitsa üksi. Esmamulje põhjal on üliõpilased üsna tagasihoidlikud ja ei julge väga rääkida, kuigi nende grammatika ja sõnavara on täitsa head. Motivatsiooni tundub neil ka jaguvat - paljud tahavad reisida või välismaale tööle minna jne. Minu põhiülesandeks ongi siin neid julgustada suhtlema ja praktiseerima inglise keelt. Samas on kõik õpilased väga sõbralikud ja huvitatud. Selle nädala tundide sisu on põhimõtteliselt minu tutvutsamine, s.t. ma räägin endast ja Eestist ning näitan neile pilte. Täna näitasin ka eelmise laulupeo "Mis maa see on" videot, väga toredasti sobib see näidiseks meie laulupidude, rahvariiete ja üldiselt patriotismi kohta. Mulle tuleb endiselt kananahk peale seda kuulates-vaadates!

Järgmisest nädalast hakkan siinse programmi järgi inglise keelt suhtluskeelena õpetama. Kui olen mõne tunni andnud, seletan nende lähenemisviisi lähemalt, sest see on praegu veel minu jaoks pisut segane. Lisaks organiseerin inglise keele vestlusklubi neile, kes eriti huvitatud keele harjutamisest. Plaanin vestlusklubiga veeta rohkem aega klassiruumist väljaspool kui klassiruumides, nii et pean pisut mõtlema, kuhu nendega Semarangis minna ja mida teha. Ilmselt oleneb see ka sellest, et kui palju huvilisi olema saab. Üks plaan on minna karaokesse... täitsa tõsiselt! Eelmine nädal kogesin siinsete indoneeslaste karaokelembust.

Kui keegi ütleb karaoke, tulevad mulle muidugi meelde laevasõidud Soome ja Rootsi. Rootsi laeva karaokebaari-mälestused seostuvad purjus eesti noortega ja Soome laevasõitude omad õluste Soome vanameestega. Eelmise aasta jaanuarist sõitsin hommikul kell 10 Tallinnast Helsingisse ning leidsin rahuliku istekoha ühes kohvikus, pistikuga ja puha. Pool tundi hiljem avati mu selja taga karaokebaar ning see, mida sealt kuulda sai, polnud just ilus. Ma ei saa ka öelda, et Indoneesia karaoke ilus oleks. Enamuse ajast seisnes see kahte mikrofoni röökimisest ja nagu karaoke ikka, suutis kõikvõimalikud laulud (nii inglise-, korea- kui indoneesiakeelsed) enam-vähem ära rikkuda. Ühe laulu ajaks kisti mind ka väga vastumeelselt lavale, ning pean ütlema et see ruum oli väga kavalasti ehitatud (karaoke ei toimunud avaliku baari stiilis, vaid iga seltskond rentis ühe privaatse toa 3ks tunniks, selliseid ruume oli seal vähemalt 15-20). Nimelt laval mikrofoni lauldes ma oma häält pea üldse ei kuulnud. Soome ja Rootsi laevadest erinev oli ka see, et alkoholi ei joonud mitte keegi. Seal müüdi küll alkohoolseid jooke ning paar vabatahtlikku kaalus õlu ostmist, aga joogid olid seal kohalikus mõistes väga kallid ning valdav osa seltskonnast, kohalikud, on tublid moslemid ning alkoholi ei pruugi. Nende sõnul on nad 'piisavalt kreisid' niisamagi ning ei vaja alkoholi. Karaoke röökimiseks nad seda kohe kindlasti ei vajanud tõepoolest. Paar laulu, mis karaokel kõlasid (esimene on k-pop ehk korea popmuusika, millel pea igal pool Kagu-Aasias fännid olemas, teine on indoneesia laul):

Ilmselt pole kõik indoneeslased suured karaoke fännid, aga meie vabatahtlike organisatsiooni seltskonnast laulsid kõik laulu või paar, mõni suurem fänn pea terve õhtu. Sinna juurde käis laudadel tantsimine ja niisama pidu. Euroopa päritolu vabatahtlikud jäid enamasti suhteliselt skeptiliseks ja vaoshoituks õhtu lõpuni, enim läks laulmisega kaasa portugallane Carlos. Lisangi lõpetuseks paar pilti mõndadest inimestest, kellega siin esimese nädala jooksul tutvunud olen.

Tika (vabatahtlike koordinaator), Alexa ja Carlos 

Ismi (mu siinse organisatsiooni juht ja Tika angry birdsi sünnipäevatort, maitses kohutavalt)

Viimaste päevade seiklustest

Viimase kolme päeva jooksul olen olnud 4 eri riigis ja 5 eri linnas. Praeguseks olen Semarangis, Indoneesias. Aga alustame sealt kus viimati pooleli jäi.

Mul said Singapuris eksamid läbi 30. aprillil. Eksamid olid vōrdlemisi lihtsad, kuna ōppejōud tegid eelnevalt üsna selgeks milliseid küsimusi oodata vōib. See aga ei tähenda et ma superhäid tulemusi oodata vōiks. NUS-s on selline huvitav hindamissüsteem et terve aine kōigi ōpilaste hinded pannakse ritta ja seejärel vaadatakse, et A-sid oleks teatud hulk (u. 20%). B-sid teatud hulk (30-40%) jne. Ühesōnaga kõik hinded olenevad mitte ainult minu teadmistest-oskustest vaid ka minu kaasõpilaste omadest. Mida lihtsam eksam, seda raskem on kõige paremat hinnet saada. See n-ö 'bell-curve' (kellukese kujuline) süsteem on NUS-s avalik saladus ja enamasti seda vihatakse või armastatakse. Kõik tudengid tahavad muidugi parimaid hindeid ja paljud lektorid väidavad (eriti sotsiaalteadustes) et neil on alati väga keeruline sedasi võrdlevalt töid hinnata ja otsustada et üks õpilane on parem kui teine. Eksamite ja ainete tulemused saan 28. mail!

Pärast eksameid läksime veel mõne sõbraga linna tähistama ja juttu rääkima. Juba järgmisel hommikul lendasime Dominikaga Malaisia kaudu Kambodzasse. Kambodzas käisime kõigepealt pealinnas, Phnom Penhis. Seal käisime mõnes muuseumis ja mälestusmärke uurimas, mis rääkisid 70.-te lõpus Kambodžas toimunud piinamistest ja genotsiididest. Üsna sünge algus reisile, aga väga põnev oli ka. Phnom Penhis oli samuti uhke kuningaloss ja mõned muud kirkad hooned, mis muu vaesuse keskel tohutult kontrastselt mõjusid.

Phnom Penhist läksime bussiga Siem Reapi, mis oli reisi põhiline sihtmärk. Seal imetlesime peamiselt Angkor Wati ja teisi templeid, mis 300 ruutkilomeetrisel alal kunagist Angkori kuningriiki meenutasid. Templid ehitati kõik ajavahemikus 800-1300 ja pärast seda Angkori kuningriik kadus seni teadmata põhjustel. Väga paljude templite aladel elasid tavainimesed puust majades (mis tänaseks säilinud muidugi pole) - ühe templi ümbruses, n-ö linnas võis elada kümneid tuhandeid inimesi. Angkor Wat ja teised templid olid väga uhked vaatamisväärsused. Nad on säilinud märkimisväärselt hästi ja sobisid lõpetama mu semestrit Singapuris, sest olid seotud väga paljuga, millest rääkisime aines Kultuur ja võim Kagu-Aasias. Angkori templid olid justkui näidiseksemplar sellest, kuidas eri mõjutused ja kohalikud traditsioonid kokku sulanduvad. Nendes templites on Hindu, Budismi ja ka kohaliku kosmoloogia nüansse. Kahjuks hilistel seitsmekümnendatel võimul olnud Khamer Rouge kommunistlik režiim rikkus neid templeid mõningal määral, pommidega ja eri kujudel peade maha raiumisega.

Kambodžas oli kõik toit mis me sõime väga maitsev. Kohalikke roogasid polnud ma kuskil mujal kohanud ja eks päevad läbi palavas ringi tatsamine tegi kõhu mõnusalt tühjaks. Kusjuures väga huvitavalt oli sisse põimitud prantsuse koloniaalmõjutus - niisiis olid pea igalpool saadaval baguette'd ja mõni restoran oli näiteks väidetavalt vietnami-prantsuse köögi esindaja. Üsna iroonilisel kombel sain ma supermaitsvast kohalikust köögist toidumürgituse, mis mind viimaseks reisipäevaks jalust niitis ja kehatemperatuuri lakke lõi. Niisiis sain pühapäeval Singapuris külastada haigla kiirabi osakonda, õnneks küll pääsesin sealt juba tund hiljem ainult tagasihoidliku diagnoosi - 'see oli ilmselt miski, mida sa sõid' - ja rikkaliku meditsiinivarustusega, antibiootikumidest magneesiumirikka vedelikuni. Selline oli mu viimane õhtu Singapuri ülikooli tudengina, sest järgmisel hommikul ma istusin lennukisse ja lendasin Jakartasse!

Selleks, et seal edasi istuda järgmisele lennukile,  mis tõi mind Semarangi, Java saarel. Siin linnakeses (elanikke 1.5 mln, alles 10. Indoneesia rahvarohkeim linn) olen kaheks kuuks vabatahlik, missiooniga kohalikus ülikoolis lektoreid ja tudengeid nende inglise keelega aidata ja juhtida ingliskeelset 'vestlusklubi'. Indoneesias tahavad kõik tohutult oma inglise keele oskust parandada, aga enamasti pole neil selleks võimalusi ega raha.

Senised kogemused Indoneesias on päris head. Jakartas üritasid paar taksojuhti minult raha lüpsta (aga kus suurlinnas taksojuhid seda ei teeks), samas mõni teine kohalik korvas selle oma abivalmidusega. Enamus inimesi, keda siin kohanud olen on hästi uudishimulikud ja sõbralikud, eriti kuna ma olen 'bule' (valge) ja kuna ma olen Semarangis, mitte Balil, Yogyakartas või Jakartas.

Siinne vabatahtlike organisatsioon võttis mind lahkesti vastu ja praeguse seisuga olen esimesed paar ööd n-ö vabatahtlike majas ja siis kolin oma siinse ülikooli ühikasse. Peale minu on siin veel kaks uut vabatahtlikku, üks portugallane ja üks sakslanna, kellega koos ma esimestel päevadel siin üldist ettevalmistavat programmi läbin. 

See 'vabatahtlike maja' on väga tagasihoidlik, nii et kirjutan seda postitust praegu oma iPhone'i märkmikusse ning loodetavasti saan ta teile homme edastada mõnes wifiga kohas. Seega, pildid Kambodžast ja Indoneesiast esialgu viibivad.

Kuigi olen juba Indoneesias, tuleb siia veel tagantjärgi mõni kirjutis Singapuri kohta. Ühte koma teist on veel öelda selle omapärase linnriigi kohta, mis ühtäkki Kambodžast tagasi tulles ei tundunud enam niiväga Aasia, kuigi seal elades oli ta Aasia mis Aasia. Nagu Kagu-Aasias kombeks pea ükskõik mille kohta öelda: "same same but different". Võta kuidas tahad.

07/05/2012

Olen kohal

Olen praeguseks Indoneesias ja valmis vabatahtlik olema. Pikk, selgitav blogipostitus on iPhone's ja ootab et saaks wifisse. Mina ootan et saaks ajutisest elukohast sinna, kus siin Semarangi linnas, Java saarel, kaks kuud elan - kohvrite otsas elamine on tohutult ebamugav.


Kallistused

Vandersellid Kagu-Aasias

Kagu-Aasias on alati palju rändureid, seljakottidega, mitmeteks kuudeks. Kohtusin väga mitme sellisega eelmine nädal Borneo'l (suur saar, mis on jagatud Malaisia ja Indoneesia vahel, kus on muuhulgas maailma vanimad vihmametsad). Meie oma seltskond koosnes brittidest ja austraallasest, kes kõik Singapuris vahetusüliõpilased. Kuna ma broneerisin oma lennupiletid teistest mõni nädal hiljem, lendasin meie peatuspaika, Kuching-i, teistest paar tundi varem. Jõudnud hostelisse, tutvusin omanikuga - Rootsist pärit Bindi, kes Kuching-is elanud viimased 6 aastat ja abielus malaisialasega, kes teeb tätoveeringuid maailmakuulsas Borneo Headhunters salongis. Järgnevatel päevadel jagas Bindi meile hindamatu väärtusega nõu Kuching-i söögikohtade ja vaatamisväärsuste kohta.

Natuke juttu vestnud, juhatati mind minu magamistuppa, mida jagasin mõneks ööks teiste reisisellidega. Seal rääkisid parasjagu juttu 1 Londonist pärit noormees, kes on viimased 11 kuud Hiinas elanud-töötanud ja kaks hiinlast, kes elavad-õpivad Malaisias. Pool tundi hiljem sõime koos õhtust lähedalasuvas söögisaalis ning arutasime Aasia kombeid ja elu. Olen alati mõelnud, et miks hiinlased klientidele kõike (raha, tšekke jmt) kahe käega ulatavad ning kahtlustanud, et ma peaks vastu ka kõike kahe käega andma. Tuleb välja, et see on viisakuseväljendus, aga just teenusepakkuja-kliendi suhtes ning kui klient kahe käega vastu annaks, oleks see imelik.

Kui olin oma reisiseltskonnaga teel imekaunisse Bako rahvusparki, Kuching-ist umbes 1.5 tunni kaugusel, kohtusime paadijärjekorras kahe hollandlasega, kes Kuala Lumpuris Guiness'is tööpraktikal on - jagasime nendega paati ning lõpuks veetsime terve päeva koos. Ilma nendeta poleks me leidnud väga ägedat söögikohta Kuchingis, kus peredel kombeks laua peale erinevaid toite kokku tellida ja kõike jagada. Eriti maitsvad olid mereannid ja proovisin esimest korda ka astelraid. Saime teada, et Malaisia Guiness'is on töötajatel reede õhtuti kogunemine firma sisebaaris, kus tasuta õlut lürbitakse. 

Borneo loodus

Viimasel õhtul kohtasime Kuchingis jalutades täiesti juhuslikult seda Londonist pärit noormeest, kes oli parasjagu teel kohalikku baari koos paari teise reisiselliga. Pikemalt mõtlemata liitusime nendega ning veetsime õhtu õlut juues ja kohalikku bändi kuulates - ilmselgelt meie kohaloleku pärast punnitasid nad igasugu Lääne rokiklassikaid, mis neil mõnikord paremini, mõnikord kehvemini välja tuli. Uue seltskonnaga arutasime samuti tähtsaid maailmaasju ning ei jõudnud üksmeelele, kas vahvam on teha ülikoolieksameid või töötada kontoris, kus peab päevast-päeva kontoripoliitikat kaasa mängima ja teesklema, et kõik inimesed on ühtviisi toredad. Või hoopiski Hiinas töötada ning elada elu, mida Euroopa suurlinnades karjääriredeli algusepoole palk ei luba ning aeg-ajalt paariks kuuks seljakotiga reisimas käia. 

Minu Borneo reis oli väga äge mitmel eri põhjusel. Meie reisiseltskond oli väga tore. Vihmametsad ja rahvuspargid, kus käisime, olid unustamatud ja loodus väga metsik. Turiste polnud meie külastatud piirkondades sugugi palju, ning hinnad olid väga odavad. Kohalikud olid sõbralikud ja abivalmis ning Kuching ise oli iseloomuga linn, kuid samas väga rahulik - tohutult erinev Kuala Lumpurist. Samas leian, et see reis poleks pooltki nii vahva olnud, kui me oleks ööbinud mõnes linna hotellidest. Ma väga hindan oma privaatsust ja isiklikku ruumi, aga (nii klišee kui see ka pole) mõnikord on vaja oma mugavustsoonist välja astuda ja kogeda midagi teistsugust. Kuna ööbisime hostelis (ja muidu reisides olime avatud ning suhtlemisaltid), saime kogemusi, mida hotell poleks meile eales saanud pakkuda ning tutvusime inimestega, kes meie silmaringi vaid mõne tunniga avardasid.  

Kuchingi turul

Kohalikku laksa suppi söömas (Hiina ja Malai mõjutustega vürtsikas nuudlisupp)

lõunasöögi lõpus tõi üks kohalik härra meile lauda kaks sellist ennustus-kirjakest. (kal el tähendab superman’i)

Seda kõike oli väga palju ühe lühikese reisi kohta. Kõik mu vahetusüliõpilastest tuttavad siin, Singapuris, lähevad pärast eksameid 2 nädalaks kuni kaheks kuuks mööda Kagu-Aasiat rändama. Oma Borneo-kogemuse põhjal tean kui odav ja lihtne selline reisimine Kagu-Aasias on. Ja kui palju uut sedasi reisides näeb-kogeb. Järgmine selline reis on mind ootamas pärast eksameid aprilli lõpupäevil - Kambodžasse!

Jutu jätkuks

Väga sobivalt jätkuks mu eelmisele postitusele oli mul eile selle teemaga mõningal määral seotud seminar. Kõige enam mulle vist meeldibki mu siinsete ainete juures see, kuidas lektorid üritavad meie arutelusid ja lugemisi siduda Singapuri ühiskonnaga. Seni on see peamiselt olnud eri sotsioloogide ja nende teooritatega seoses, aga täna oli teemaks sooline võrdõiguslikkus töökohas ja sugulussuhted Singapuris. Tunni ja 40 minuti (täpselt nii pikad on kõik loengud ja seminarid NUS-is) jooksul sain päris mitu kultuurišokki ja suurepäraselt selgitavat siseinfot Singapuri kohta. Otse meie lektorilt ja mu kaasõpilastelt.

Esiteks, Singapuri iive on 1.19 last ühe naise kohta (immigrandid sisse arvatud). Selle põhjuseks on ilmselt karjäärile keskendumine ja Singapuri elukallidus, eriti laste üles kasvatamise koha pealt. Sellega on seotud ka järgmine statistika:

Haridustase	40-44aastased naised, kes pole kunagi abielus olnud (kogu naissoost rahvastikust)	40-44aastased mehed, kes pole kunagi abielus olnud (kogu meessoost rahvastikust)
Alla keskhariduse	9.1%	21.1%
Ülikooliharidus	26.7%	8.6%

(allikas: Jones, Gavin W.. 2005. The ‘Flight from Marriage’ in South-East and East Asia. Journal of Comparative Family Studies 36(1): 93-119.)

Küsisin ühelt kohalikult sõbrannalt, kellega seminaris kõrvuti istusime, “Mis sa arvad, kas sa abiellud tulevikus? Kas sa kavatsed ka emaks saada?” Ta mõtles hetke ja vastas “Ma arvan küll, et abiellun. Aga lapsed on mu jaoks üks suur küsimärk. Sessuhtes et milleks ma muidu siin ülikoolis nii kõvasti pingutan ja kõrgele püüdlen?” Ma olin pahviks löödud, eriti kuna ülejäänud seminarikaaslaste käest kuulsin kommentaare, mis olid sarnaste alatoonidega. “Singapuris maksab lapse ülikoolieani ülesse kasvatamine 1 miljon Singapuri dollarit. See on ju nii kallis!” või “laps on koorem”, “miks ma peaks?” (olgu öeldud, et tegemist on tõesti väga kõrge lennuga singapurlastega, mitte adekvaatse Singapuri ühiskonna esindusega - NUS ikkagi ju). Pole siis ime, et see iive nii madal on!

Veel natuke mõtlemapanevat statistikat Singapuri ühiskonna kohta, eriti mu eelmise postituse valguses:

Aasta	Abielud kohaliku mehe ja välismaalasest naise vahel (% kõikidest abieludest)	Abielud kohaliku naise ja välismaalasest mehe vahel (% kõikidest abieludest)
1996	19.1%	4.7%
2005	27.2%	6.9%
2007	32.8%	(andmed pole saadaval)

(allikas: Jones, Gavin W. and Hsui-hua Shen. 2008. International Marriage in Southeast Asia: Trends and Research Emphasis. Citizenship Studies 12 (1): 9-25. )

Tuleb välja et SPG'de protsent Singapuris on tõepoolest ilmselt kaduvväike, kuivõrd nad ilmselt ei ole kuigivõrd suur osa nendest protsentidest. See viimane tabel räägib hoopis millestki muust, mis Singapuris toimub. Nimelt on osade singapurlastest meeste arvates Singapuri naisi keeruline armastada. Seda näideks väljandati kohalikust seriaalis nimega Get Real (2. hooaeg, 27. episood), kust on pärit järgmised väited: “Mõned Singapuri naised on lihtsalt ülbed, eriti need, kes kõrgelt haritud”, “Singapuri naise nõuavad viite asja: head korterit, autot, krediitkaarti, sotsiaalklubi liikmesust ja sularaha” [originaalis: “Singaporean women demand the 5C’s – condo, car, credit card, country club and cash”], “Välismaalased on paremad naise rollis, sest nad on kodusemad, vähem ülbed ja mitte nii materialistlikud”. Niisiis pole sugugi ebatavaline et teatud eas Singapuri mees leiab mõne organisatsiooni (täiesti legaalsete ‘kohtamise korraldajate’) kaudu endale vaga ja tubli Tai, Vietnami, Hiina vmt päritolu naise, kes siia Singapuri parema elu peale tuleb. Meie oma lektori akadeemiliste uurimustöö põhjal tuleb aga välja, et neid naisi koheldakse siin tihti kui ‘koristajana päevasel ajal ja naisena õhtusel ajal’ (allikas: Rattana Jongwilaiwan and Eric C. Thompson. 2012. Thai Wives in Singapore and Transnational Patriarchy. Gender, Place and Culture. [upcoming]). Pole siis ime, et see iive nii madal on!

Miks see iive nii suur probleem siis on? Eks ikka majanduse pärast. Kuna iive ilmselt niipea tõusma ei hakka, tuleb Singapuril oma immigratsiooni-seadusi natuke ümber sättida, kui nad tahavad maailma kõige rikkamate riikide esikolmikus püsida. Immigratsiooni vabakäelisem lubamine pole aga siinsel elanikkonnal sugugi meeltmööda (mis on üsna silmakirjalik, kuivõrd Singapur on üles ehitatud Hiina, Malai, India ja Lääne immigrantide peal). Ideaalis, muidugi, võiksid singapurlased ju õppida, kuidas olla arenenud riik, mitte arenev riik. Samm n-ö Kolmandast Maailmast n-ö Esimesse Maailmasse on tehtud, nüüd oleks vaja selle mõttega ka harjuda ja lapsi teha. Nagu meie ameeriklasest lektor seminari lõpetuseks ütles: “Minu arvates peaksid singapurlased õppima olema natuke vähem materialistlikud ja natuke rohkem teistsugustele väärtustele rõhku panema”.

Sarong Party Girls

Käisime ühel õhtul kolmekesi väljas Dominika ja Dianaga. Dominika on mu poola-belgia sõbranna (õpib Londonis) ja Diana on mu kohalik sõbranna. Tuli välja et see sild, kus kõik vahetusüliõpilased soojendusjooke joovad, oli Dianale võõras koht. Ta polnud seal kunagi varem pikemalt peatunud ja ta oli täiesti hämmeldunud et sinna õhtusel ajal nii palju Singapuris õppivaid ang mo'sid koguneb (kohalik släng valgenahaliste kohta, tähendab otsetõlkes punapead). See sild on tõepoolest üks väga mõnus ja koht, kuna sellel on täpselt selline konstrukstsioon, et seal saavad isegi švipsis noored istuda ja aega veeta, ilma et oleks oht et nad üle ääre kukuksid. Lisaks on sealt imekaunid vaated ja ega rohkem polegi vaja. Kui semestri esimestel kuudel oli sild iga kolmapäev rahvast täis (kolmapäev on ladies night ehk naised saavad klubidesse sisse tasuta, muidu - ja meestele - maksab sissepääs tavaliselt 25-30SGD ehk 15-18EUR), siis nüüdseks on see sild Clarke Quay's üsna tühi, sest kõigi jaoks on käes on väga toimekas semestrilõpp.

Silla melu

rahvusvaheline seltskond sillal

Diana sõnul lähevad kohalikud neiud enamasti umbes 9-10 paiku klubisse kohale, saavad templi käe peale ning seejärel lähevad õhtust sööma. Umbes 11-12 paiku minnakse klubisse tagasi - sellise tehnikaga ei pea järjekorras ootama. Enamus kohalike hulgas populaarsemaid klubisid pole üldse selles Singapuri osas, kus on vahetusüliõpilaste sild - Clarke Quay. Kui ma siis vastu üritasin vaielda, et olen Clarke Quay klubides kohalikke näinud küll, ütles Diana, et noh jah, Clarke Quay klubides käib teatud kontingent kohalikke. Ta ei tahtnud esialgu üldse sel teemal pikemalt peatuda, aga mu pikema norimise-küsimise peale rääkis mulle ühest päris huvitavast fenomenist. "Need naised näevad tavaliselt välja umbes nagu mina," ütles Diana. "Neil on pikad, sirged ja tumedad juuksed ning tumedam nahk. Nad on üles löödud ja kannavad kõrgeid kontsi. Aga kui nad välja lähevad, on nad pidevalt jahil. Nad jahivad ainult valgeid mehi." Ma küsisin imestunult, et miks? Diana ei osanud väga otsest vastust anda, "Ma ei teagi, neil on nagu mingi kiiks. Nad arvavad et valged mehed on paremad ja nad tahavad ilusaid beebisid." Väidetavalt ei uskunud Diana alguses ise ka et need SPG'd tegelikult ka olemas on, aga üks hetk sõpradega avastasid et üks nende ühine sõbranna on SPG. See lühend tähendab 'Sarong Party Girl' ehk otsetõlkes peotüdruk, kes kannab sarongi, riietuseset mida Lõuna- ja Kagu-Aasias traditsiooniliselt kanti. Tänapäeval muidugi kantakse liibuvamaid ja minimaid kleite.

Modernne sarong

Päris ausalt öeldes ma reetsin Diana usaldust nüüd SPG'dest siia kirjutades. Diana tundus kuidagi lausa häbi tundvat nende neidude pärast ja palus et ma kellelegi sellest ei räägiks. Kuivõrd aga sellest on isegi wikipedia's artikkel, siis ma arvan et see pole eriline riigisaladus. Loodan, et Diana annab andeks! Seal sillal istudes üritasime siis naljaga pooleks mööda jalutavatest kohalike naiste hulgast SPG'd üles leida...

Oma antropoloogi-seisukohalt hakkas see teema mind natuke rohkem huvitama - et ikkagi miks ja kuidas - ning eile õhtul avastasin end tunni aja pikkuse interneti-uurimuse keskelt, aina rohkem ja rohkem infot SPG'de kohta otsides. Selle teema kohta on päris tuliseid diskussioone, mis üldiselt langevad kahte leeri - anonüümsed SPG'd ja nende vastased. SPG'de mõttekäik on järgnev: ang mo mehed on hoolivad, avatud, rikkad, maskuliinsed ja voodis kogenud. Seda kõike siis võrreldes Singapuri meestega, kes on tagasihoidlikud, igavad memmepojad, elavad kuni 30-te eluaastateni vanematekodus ja ei tunne naiste anatoomiat. Kriitikud väidavad, et SPG'd solvavad ja laimavad kohalikke mehi alusetult, ülistavad valgeid mehi asjatult ja üldiselt on 'kullakaevurid' ehk abielluvad vaid raha pärast. Mõnede arvates põevad SPG'd Pinkertoni sündroomi - Puccini ooperist pärit väljend tähendab teatud asiaatide põhjendamatut arvamust, et kaukaaslased on asiaatidest üle, neist paremad. See olevat koloniaalajastu jäänuk Singapuris.

Ma ei usu et saaks väita justkui SPG'd oleks Singapuris väga levinud. Mõned väidavad, et selline asi toimib igas riigis, igas linnas mingil määral - ainult et Singapuris on sellele lisatud rassi-element ja kohalike meeste laimamine. Üldiselt ei tundu valged mehed pahaks panevat, et eksootilised ja imekaunid naised neist huvitatud on, nii et ilmselt see fenomen toimib. Enamus valgeid mehi, kes Clarke Quay's väljas käivad on tõepoolest rikkad (kuivõrd Singapuris on klubid ja alkohol väga kallid), enamasti siin paariks-kolmeks aastaks lepinguliselt tööl mõnes pangas või muidu edukas ettevõttes. Olen siin oldud aja jooksul tutvunud kolme eri 40+ aastat valgenahalise vana mehega, kellel kõigil on jaapanlannadest naised (kaks neist meestest on mu lektorid ja kolmas oli Giles, kellega koos Ruqxana juures kokkamas käisime). Ma ei mõista neid hukka ega väida, et nende naised olid SPG'd - ilmselt mitte - aga paratamatult globaliseeruvas maailmas, ja eriti nii kosmopoliitses linnas nagu Singapur, on rahvusvahelised suhted väga tavalised ning SPG'd on lihtsalt üks, ilmselt imepisike, osa neist.

Pean ära märkima, et ma pole kogenud ega kuulnud kelleltki kohalikult arvamust justkui valged oleksid kuidagi ülemlikud - peale paari väga veidra kommentaari mu välimuse kohta. Ükskord kiideti mu nahka, sest see on valge ning kuna ma Zumbat tantsides "nii ilusti" näost punaseks lähen. Teine kord ütles üks neiu mulle, et mul on NIIIIII ILUS silmavärv (minu arust üsna selline... noh, rohelise ja pruuni vahepealne ja ei midagi erilist). Ütlesin talle siiralt vastu, et minu arvates on tema silmad ilusad, mandlikujulised ja tume-tume pruunid. Ta ei mõistnud mu komplimenti. Hiljem sain teada, et osad asiaadid lasevad silmaoperatsioone teha, et nende silmade kuju oleks europiidsem. Ilma naljata.

Dominika, Diana ja mina

Indoneesia köök ja hiina köök

Singapuris vahetusüliõpilasena elades pole mõtet ise süüa teha. Mul on ühikas 4 erinevat söögikohta, kus praed maksavad 2 SGD-6 SGD. Kokkamiseks on köök olemas ühikas, aga see tähendaks et ma peaks kõik söögitegemisvahendid ostma ja 4 kuu lõpus need lihtsalt ära viskama või andma (kohvrisse nad ilmselt ei mahuks). Lisaks oleks ise kokates raha kulu umbes sama või rohkemgi. Niisiis olen ma hakanud söögitegemist igatsema... Võikud või puder hommikusöögiks ei loe.

Õnneks olen kokkamise-igatsust juba kahel korral põhjalikult leevendada saanud. Esimene kord oli märtsi alguses, kui indoneesia keele tunni osana õppisime indoneesia toitu tegema. Nimelt oli märtsi lõpupoole meil projektipäev ning gruppides esitlesime erinevaid indoneesia kultuuri osasid. Minul õnnestus kokkamisgruppi registreeruda nii et tegime lemperit. Lemper näeb põhimõtteliselt välja nagu sushi, aga tegelikult on lemperi ja sushi ainus ühisosa riis. Lemper võib olla igasugu eri täidistega, aga me tegime kana-lemperit. Kokkamisel kasutasime kanafileed, kleepuvat riisi, kookospiima ja maitsestasime pandani lehtede, küüslaugu, sinise ingveri, koriandri, laimi lehtede, värske loorberilehega, küünlapähkli, soola ja palmisuhkruga. Kuna pooli neid asju Eestis saadaval pole, ei hakka siia täpset retsepti aja kokkuhoiu mõttes kirjutama. Meie grupi inglisekeelne (ja väga professionaalne) esitlus, koos retseptiga, on saadaval siin.

Lemperit serveeritakse banaanilehe sisse rullituna, sellest ka hellitav hüüdnimi "Indoneesia sushi"

Indoneesia rahvariided

Eelmine reede oligi siis meie Indoneesia kultuuri-projektipäev. Seal vaatasime teiste õpilaste tehtud projekte – rahvatantsudest ja –lauludest näidendini välja. Pärast maitsesime kõikvõimalikke eri toite. Pooled olid väga maitsvad, ülejäänud olid imelikud ja väga harjumatud. Indoneesia keele esimesel tasemel õpib see semester umbes 150 õpilast, nii et projektipäev oli täitsa mõnus ettevõtmine.

Indoneesia toidud 

Teine kord kokkamis-igatsust leevendada oli see esmaspäev, kui käisin igasugu reisiraamatute soovitatud Ruqxana juures hiina toidu tegemist õppimas. Ruqxana väliköögis olime esmaspäeval mina ja üks Tokyos elav inglane Giles kahekesi ning tegemist oli kolmetunnise hands-on klassiga ehk siis enam-vähem kogu toidu tegimegi meie kahekesi, Ruqxana kõrval seletamas ja juhendamas. Menüüs oli aurutatud tofu maitserohelisega, vürtsikas Sichuan’i kana india pähklitega ja küüslauguga praetud pak choy (üks roheline leheline juurvili). Kuna ma ise olin koguaeg toiduvalmistamise protsessis sees, on mul pilte ainult lõpp-toodangust! Tofu oli ootamatult pehme ja maitsev (tofusid on erinevaid, tuleb välja, ma olin ainult seda švammjat varem proovinud), kana oli enak-enak sekali [väga maitsev, indoneesia keeles] ja pak choy oli nagu pak choy ikka. Olen viimasega siin väga ära harjunud, ei ole nagu midagi erilist, meenutab võib-olla mõnda meie poeriiulitel olevat erilisemat salatit (lambasalat äkki?), lihtsalt XXL suuruses ja kergelt pannil wokituna - piltidel on ta tükkideks rebitud ja lõigutud.

Ruqxana

hiina köök 

Kuna hiina toidu klassis olid vast kõige erilisemad koostisosad paks soja kaste, magus paks soja kaste, hiina vein (riisist ja... ma ei tea millest tehtud) ja pak choy, on ilmselt tõenäolisem et ma suvel seda eritellimusel Eestis kokkan. Lemperi valmistamiseks oleks vaja liiga palju koostisosi asendada või improviseerida, aga samas – kui keegi teab kust Eestis leida sinist ingverit, küünlapähklit, laimipuu lehte ja palmisuhkrut, andke mulle teada!