Indoneesia köök ja hiina köök

Singapuris vahetusüliõpilasena elades pole mõtet ise süüa teha. Mul on ühikas 4 erinevat söögikohta, kus praed maksavad 2 SGD-6 SGD. Kokkamiseks on köök olemas ühikas, aga see tähendaks et ma peaks kõik söögitegemisvahendid ostma ja 4 kuu lõpus need lihtsalt ära viskama või andma (kohvrisse nad ilmselt ei mahuks). Lisaks oleks ise kokates raha kulu umbes sama või rohkemgi. Niisiis olen ma hakanud söögitegemist igatsema... Võikud või puder hommikusöögiks ei loe.

Õnneks olen kokkamise-igatsust juba kahel korral põhjalikult leevendada saanud. Esimene kord oli märtsi alguses, kui indoneesia keele tunni osana õppisime indoneesia toitu tegema. Nimelt oli märtsi lõpupoole meil projektipäev ning gruppides esitlesime erinevaid indoneesia kultuuri osasid. Minul õnnestus kokkamisgruppi registreeruda nii et tegime lemperit. Lemper näeb põhimõtteliselt välja nagu sushi, aga tegelikult on lemperi ja sushi ainus ühisosa riis. Lemper võib olla igasugu eri täidistega, aga me tegime kana-lemperit. Kokkamisel kasutasime kanafileed, kleepuvat riisi, kookospiima ja maitsestasime pandani lehtede, küüslaugu, sinise ingveri, koriandri, laimi lehtede, värske loorberilehega, küünlapähkli, soola ja palmisuhkruga. Kuna pooli neid asju Eestis saadaval pole, ei hakka siia täpset retsepti aja kokkuhoiu mõttes kirjutama. Meie grupi inglisekeelne (ja väga professionaalne) esitlus, koos retseptiga, on saadaval siin.

Lemperit serveeritakse banaanilehe sisse rullituna, sellest ka hellitav hüüdnimi "Indoneesia sushi"

Indoneesia rahvariided

Eelmine reede oligi siis meie Indoneesia kultuuri-projektipäev. Seal vaatasime teiste õpilaste tehtud projekte – rahvatantsudest ja –lauludest näidendini välja. Pärast maitsesime kõikvõimalikke eri toite. Pooled olid väga maitsvad, ülejäänud olid imelikud ja väga harjumatud. Indoneesia keele esimesel tasemel õpib see semester umbes 150 õpilast, nii et projektipäev oli täitsa mõnus ettevõtmine.

Indoneesia toidud 

Teine kord kokkamis-igatsust leevendada oli see esmaspäev, kui käisin igasugu reisiraamatute soovitatud Ruqxana juures hiina toidu tegemist õppimas. Ruqxana väliköögis olime esmaspäeval mina ja üks Tokyos elav inglane Giles kahekesi ning tegemist oli kolmetunnise hands-on klassiga ehk siis enam-vähem kogu toidu tegimegi meie kahekesi, Ruqxana kõrval seletamas ja juhendamas. Menüüs oli aurutatud tofu maitserohelisega, vürtsikas Sichuan’i kana india pähklitega ja küüslauguga praetud pak choy (üks roheline leheline juurvili). Kuna ma ise olin koguaeg toiduvalmistamise protsessis sees, on mul pilte ainult lõpp-toodangust! Tofu oli ootamatult pehme ja maitsev (tofusid on erinevaid, tuleb välja, ma olin ainult seda švammjat varem proovinud), kana oli enak-enak sekali [väga maitsev, indoneesia keeles] ja pak choy oli nagu pak choy ikka. Olen viimasega siin väga ära harjunud, ei ole nagu midagi erilist, meenutab võib-olla mõnda meie poeriiulitel olevat erilisemat salatit (lambasalat äkki?), lihtsalt XXL suuruses ja kergelt pannil wokituna - piltidel on ta tükkideks rebitud ja lõigutud.

Ruqxana

hiina köök 

Kuna hiina toidu klassis olid vast kõige erilisemad koostisosad paks soja kaste, magus paks soja kaste, hiina vein (riisist ja... ma ei tea millest tehtud) ja pak choy, on ilmselt tõenäolisem et ma suvel seda eritellimusel Eestis kokkan. Lemperi valmistamiseks oleks vaja liiga palju koostisosi asendada või improviseerida, aga samas – kui keegi teab kust Eestis leida sinist ingverit, küünlapähklit, laimipuu lehte ja palmisuhkrut, andke mulle teada!