Indoneesia kannatab

07/07/2012

Indoneesia loetakse arenguriigiks IMF’i arvutuste järgi ja ma pean sellega nõustuma mitmetel põhjustel. Päevasel ajal võin ju konditsioneeritud ülikooli kontoris istuda, ning haritud inimestega juttu puhuda, aga ülikoolihoonete ees ja kõrval on riigi lihtsus ja vaesus kohe näha. Nurgapealses warung-is (väga lihtne söökla/’söögituba’) või suurel ristmikul, kus nii lapsed kui täiskasvanud kerjavad, pilliga või ilma. Öisetel kellaaegadel on tänavatel 5-6aastased lapsed paljalalu tatsamas. Haridus maksab, algtasemel küll üsna väikese summa, kuid kõik ei saa seda endale lubada. Veelgi suurem probleem on paljude laste motivatsioonipuudus hariduse osas.

Indoneesia on must. Kohutavalt prügine, kõnniteede kõrval või all on majadest välja voolav must vesi ja see on paljudes kohtades lihtsalt lahtine. Tänavatel on suured augud, nii et pimedas jalutamine on pisut ohtlik. Üldiselt on hügieeniga lood kehvasti ja kraanivesi pole joodav. Kõigil eurooplastel tekivad sinna vabatahtlikuks minnes kõhuprobleemid (ma küll pääsesin, ilmselt sest kõht sai Kambodžas trenni toidumürgitusega). Õhk on saastatud ja muidu must – pärast tunniajast sõitu bussiga, millel aknad ja uksed lahti, pühkisin salfakaga näost konkreetselt saasta ja tolmu nii, et salfakas sai teise värvi. Enamikel päevadel kõnnin vähemalt 30-40 minutit autoteede ääres, nii et ma ei taha väga mõelda mis need jalutuskäigud mu kopsudele ja nahale teinud on. Selle kõige mustuse osas on keskonnateadlikkus väga madalal tasemel. Enamus inimesed ei mõtle kaks korda enne kui bussiaknast kileprahi välja viskavad.

Korruptsioon on Indoneesias tõsine probleem, ning muidugi seotud suure vaesuse ning rikaste ja vaeste vahele tekkinud lõhega. Väidetavalt saavad ikka rikkad aina rikkamaks ja vaesed jäävad aina vaesemaks. Kuritegevust on siin jalaga segada ning probleeme on ka väga radikaalsete usklike rühmitustega (peamiselt küll Jakartas või Aceh’i piirkonnas).

Lisatud 03/08/12, Eestist:

Igal riigil on omad probleemid, aga paratamatult on arenguriikide mured üldiselt erinevad arenenud riikide omadest. Olen õnnelik, et sain oma anda pisikese panuse selle hiigelriigi inimeste elukäigu parenemisesse ning ehk oma õpilasi motiveerida ka edaspidiseks tööks. Olen õnnelik ka, et mul on tohutult kallid sõbrad, kes mulle sel Aasia-poolaastal lähemalt ja kaugemalt toeks olid. (Kisub läilaks ära, aga) Olen ka tohutult õnnelik, et maailmas on niii-ii palju erinevaid inimesi, muidu läheks igavaks. Olen natuke kurb ka, sest olen oma elu endale keeruliseks teinud – mitu kohta on, kus tahaks olla ja käia ning mitu head sõpra on maailma eri otstes, keda väga tihti kohtama ei hakka. On alles probleem, eks.

Tagantjärele Singapurist - 2

Miks mulle meeldis Singapuris elada, kuid ometi ei koliks ma sinna kauemaks kui paariks aastaks?

Lühidalt, Singapur on:

puhas

seal on head palgad (samas elamiskulud ka laes...)

ilus

rikkaliku köögipoolega

modernne

pidevalt arenev

aastaringi soe ja eksootilise kliimaga

supermõnusa asukohaga Kagu-Aasias edasi reisimiseks.

Aga Singapur on ka:

natuke klaustrofoobiline ja natuke liiga pedantlik

kaugel kodumaast - ajavahe ning füüsiline kaugus loevad rohkem, kui ette arvata võiks

ilmselt maailma kõige läbilõikavamalt külmade konditsioneeridega riik

aastaringi soe (st pole aastaaegu, aja kulg on kuidagi iseloomuta jäetud)

tohutu konkurentsiga, kõiges, ning sellest tuleneb erakordne ja tsipa ebameeldiv mentaliteet

(ja kahtlaselt paljudel kaheldavad väärtushinnangud?)

Koduigatsus (pigem koduigatsushaigus)

Singapuris põdesin elus esimest korda läbi koduigatsuse ja nägin ka teisi vahetusüliõpilasi, keda ühel või teisel moel ning ajal koduigatsus kimbutas. Minu arvates on ingliskeelne sõna homesickness palju asjakohasem, sest see on rohkem koduigatsushaigus kui lihtsalt kodu igatsemine. Mitte, selle põdejatel midagi viga oleks, vaid pigem kuna koduigatsushaigus on konkreetselt millegi põhjustatud, selle vastu on abinõusid ja ta läheb üle! Manchesteris ikka vahel igatsesin kodu, aga koduigatsushaigus on midagi muud. Vahetussemestril olles koduigatsushaiguse põdemine oli nagu kooli kõige popima kutiga käimine, samas iga päev pead murdes, et miks see tundub olevat nii jama.

Mul pole mõtet siia kirjutada, mitme nädala või kuuga koduigatsushaigus tekib ning kuidas see väljendub, sest see on individuaalne ja sugugi mitte kõigil ei teki seda. Koduigatsusghaigus võib olla füüsiline, emotsionaalne, mõlemat ja mitte kumbagi. Minu jaoks oli see mõlemat, sümptomiteks muu hulgas söögiisu puudumine, millegi sõnuseletamatu igatsuse tunne ja kõigis oma eluvalikutes kahtlemine. Ja see kõik tekkis umbes 6 tundi pärast Singapuris maandumist 3. jaanuaril, mis oli mu 2012. aasta kõige oodatum päev.

Niisiis panen siia hoopis mõned soovitused, kuidas selle koduigatsushaigusega hakkama saada:

- Kõige olulisem (minu jaoks): Ära võrdle oma uut keskkonda millegagi, mida sa oled varem kogenud. Veel parem - ära võrdle oma uut keskkonda mitte millegagi, punkt. Jah, muidugi on Singapuris see ja teine ja miljon muud asja teisiti kui Eestis, kuid sellised võrdlused viivad paratamatult, teadlikult või alateadlikult, otsusteni, et üks või teine on kas või naaaatu-natukene parem variant. Reaalsuse võrdlemine oma ootuste või siis kodukohaga pole üldse mõttekas, sest kui see poleks teistsugune, poleks see väärt olnud kohale tulemist. Lühidalt: lõpeta võrdlemine ja vaata, mis teeb selle uue asukoha unikaalseks ja võrreldamatuks.

- Ära mõtle oma uuest asukohast kui unistuste kohast või kui kohast, mis on parem kui kodu - sest see ei pruugi olla tõsi. 

- Hoolitse enda eest. Tee trenni, käi jalutamas uues naabruskonnas. Tee endale süüa, vaata et pesu oleks pestud ja elukoht korras ja organiseeritud. Sellised pisiasjad tekitavad kodusema tunde (mitte tingimata kodutunde!), aitavad vajadusel mõtted mujale viia ning hea meele, et sa oled midagi teinud kui parasjagu näiteks (kooli)tööd veel pole või sellega tegelemiseks pole tahet.

- Arvesta ja aktsepteeri, et suur osa koduga ühenduses olemise kohustusest langeb sinu õlule. Sa pead rohkem vaeva nägema, et kallitega ühenduses püsida. Facebook on abimees ja Skype aitab tervet mõistust hoida.

- Pea meeles, et su füüsiline eemaolek on tegelikult väheoluline. Sa oled oma sõprade, pere ja tuttavate mõtteis iga päev, võib-olla vahel kadedusvõtmes, aga kindlasti uhkustunde ja lootustega. Sa teed midagi tohutult julget ja lahedat! Sinuga uhkustatakse ilma, et sa seda teaksid. Su tuttavad ja tuttavate tuttavad räägivad sinust või vähemasti sellest eriti ägedast pildist mis sa viimati Facebooki lisasid (sellest samast, kus sa mäe otsas ronisid, paradiisirannal vees sulistasid või saamidega lumememme tegid). Sinu maailmarännak aitab ehk su teismelisest nõbul leida motivatsiooni koolis pingutada või vanemaid veenda teda lubama sellele paarinädalasele projektile Prantsusmaal.

- Ole avatud kutsetele ja spontaansetele plaanidele uute tuttavatega, nii palju kui julged, ning kutsu ka endale inimesi külla. Igasugu kahtlaste tüüpidega ära kaasa mine, aga pea meeles ka et kes ei riski, see šampust ei joo. 

- Kui miski muu ei aita ja ajavahe on parasjagu bitch, kirjuta. Võta suvaline märkmik ning pane kirja kõik, mida uue koha tuttavatele veel ei taha või ei usalda rääkida. Või kirjuta heale sõbrale maailma pikim e-mail. Ma luban, et hakkab parem, palju-palju parem. Ja ükskõik kas kirjutad endale või kellelegi teisele, täidab see su aega, aitab asju läbi mõelda ja jätab ka mälestuseks siira olmekirjutise su (isegi kui see on nukras toonis).


Need soovitused on aegamööda kirja pandud pärast vestlusi mu sõpradega, eriti väärivad äramärkimist Kadri ja Dominika arvamused ja minu ära kuulamised.

Sõbrad käisid külas

Põrandal on pooleldi pakitud kohver ja just lahkusid külalised, kes sõid minu tehtud kodust hakklihakastet kartulitega. Maitses nagu päris! Üks neljast külalisest jättis natuke järele, väitis et kõht sai täis. Üks teine küsis retseptigi ja hääldas püüdlikult “kahk-lika-kaste”.

Nofi, Angga, Jene ja Adit

Kuidas Indoneesias filme vaadatakse

Tublid moslemid kerivad iga kallistusest intiimsema stseeni edasi.

Kaasaegne islam

Ametlike allikate järgi on 90% indoneeslastest moslemid. Mu kohalikud sõbrad on aga mulle kinnitanud, et see statistika on liialdatud. Indoneesias on ametlikes dokumentides vaid limiteeritud valik kohustuslikus “usu” sektsioonis, nii et paljud pidavat islami kõrval asuvasse kastikesse üsna kergekäeliselt linnukese joonistama. Minu kohalikest tuttavatest on valdav enamus islamiusku, kuid ka selle põhjal ei saa ma mingeid üldistavaid kokkuvõtteid teha – igaüks usub isemoodi.

Iga moslem peaks palvetama viis korda päevas. Tean väheseid siin, kes sellest ettekirjutusest rangelt kinni peaks. Nad ütlevad, et see on tema oma südametunnistuse asi, ning võimalusel muidugi palvetab õigetel aegadel ja õigetes kohtades, kuid alati pole aega ja sobilikku kohta. Paljud mu tuttavad lähevad pärast hommikupalvust kell 4.30 uuesti magama. Väikseid pühakodasid, minimošeesid, on siin igas naabruskonnas, ning need mängivad palvust valjuhäälselt täpselt õigetel kellaaegadel.

Vastuolulise pearätikuga – hijabi/jilbabiga – on ka siin huvitavad lood. Enamus islamiusku neiudest kannavad pearätikut ja teevad seda vabast tahtest. Nad ei pea seda mingil viisil allasurumiseks ega jõuetuks tegevaks, vaid pigem omamoodi võimu andvaks riietusesemeks. See on nende otsus, nende valik, kellele nad oma juukseid, sääri ja käsivarsi näitavad ja kellele mitte (siinses palavuses on see päris suur otsus, pragmaatilisest vaaevinklist).

Teoreetiliselt peaks pearätt olema osa mosleminaise tagasihoidlikkusest, valik oma loomulikku ilu ja keha peita. Muidugi on tarbimiskultuur ka siin võimu võtmas, omal moel. Neidudel on valida eri pearätibrändide, -materjalide, -värvide ja -stiilide vahel. Sealjuures on oluline, et pearätik ka ülejäänud riietusega kokku läheks ning selle sättimiseks ning fikseerimiseks kasutatakse erinevaid aksessuaare, enamasti rinnanõelu.

paar mu õpilast pearätikuid šoppamas - taustal olevad vatiga täiedtud pallid (paremal) käivad rätikute alla, et juuksepahmakas suurem tunduks ning vidinad (vasakul) on erinevad rinnanõelad rätiku kinnitamiseks.

Kaasaegse islami üks suur valupunkt on elustiil. On neid moslemeid, kes ei leia et alkoholi joomine või klubides käimine nende usuga vastuolus oleks. Teised jällegi leiavad, et need, kes sedasi käituvad, pole ‘päris moslemid’. Tegelikult on igas usus selliseid lahkarvamusi ja kunagi pole ühte õiget viisi uskumiseks, kuid alati on neid, kes arvavad et ainult nende viis on see õige. Selliste inimestega kohtumine on mulle, mitteuskujast antropoloogiaõpilasele, kui peaga vastu seina jooksmine. Samas olen mõne väga intelligentse islamiusku õpilasega vestelnud ka ateismist, agnostitsismist ja humanismist, mis on siin väga paljudele täiesti uued mõisted.

Suhetest

Vahel on mul tunne, et mu õpilased polegi 20-25aastased üliõpilased, vaid alles põhikooliealised. Üheks šokeerivamaks kultuuriliseks erinevuseks on minu jaoks naiste ja meeste, neiude-noormeeste vahelised suhted. See on siin üsna isiklik teema, kuid olen üht-teist suutnud välja pinnida ja ka oma kogemuste kaudu teada saada.

Kui ühele motikale istuvad neiu ja noormees, saadavad neid sõprade hüüded “tšiiiii-tšiiii” (see on tõlkimatu, tähendab samaaegselt ‘armas-vaata neid-nad on koos-nii põnev-nii nunnu’). Kui tänaval kõnnivad kahekesi neiu ja noormees, pole kahtlustki et tegemist on paariga – rääkimata siis kahekesti lõunatamisest nurgapealses warungis. Kui portugallasest vabatahtlik Carlos mul külas käis ja me pastat söögiks tegime, ei suutnud ma pärast oma majakaaslasi veenda, et ta pole mu poisssõber. Nad lihtsalt ei uskunudki! Kui ma semestri algusepoolel heatahtlikult kaasa läksin ühe meessoost õpilasega, kes mulle Semarangi nurgataguseid ja kukkesid võitlemas näitas, järgnes sellele tuhat ja üks sõnumit, pärides mida ma igal ajahetkel teen ja kellega aega veedan. Ja siis veel paar sõnumit, mis ütlesid, et ta igatseb mind.

See ei tähenda, et sõprus poiste ja tüdrukute vahel ei oleks võimalik. Sõbrad ollakse ikka, aga vastassugupoolega koos aega veedetakse seltskondades, kui sellest suhtest just rohkem ei oodata. Kusjuures kui samas seltskonnas on lahkuläinud paarike, on selle kohta tohutult lapsikut itsitamist ja märkuseid.

Selle kõige kohta mind ette ei hoiatatud, nii et on täitsa võimalik et mul on siin südametemurdja maine. Üks vabatahtlik, kes siin ülikoolis paar aastat tagasi inglise keelt õpetas, sai semestri lõpus kolleegilt tõsise abieluettepaneku, kuna nad olid mitu kuud koos väljas käinud (vabatahliku silmis lihtsalt sõbrad olnud). “Ma arvan, et on aeg et me viime meie suhte järgmisele tasandile” olevat see lektor öelnud.

Indoneesias on avalikes kohtades suudlemine keelatud. Ning tõesti, ma pole siin kedagi musitamas näinud. Enim, mis paarikesed tänavatel, poodides või muidu vaba aega veetes teevad, on kätest kinni hoidmine. Kohalike kommete järgi on see, mis toimub isiklikus ruumis, isiklik, aga kuuldavasti enne abielu koos voodisse ei hüpata. Sellegipoolest on igal suurlinnal oma “avalik-saladus” prostitutsioonipiirkond, mille tunneb keset ööd ära valju muusika järgi muidu uinunud linnas.

Kummist aeg

Kirjutan seda postitust praegu, pühapäeva hommikul, kui peaksin olema paari oma siinse õpilasega kohalikku pühapäeva turgu uudistamas. Pidime minu maja ees kokku saama 7.30, aga pärast pooletunnist ootamist tulin ma lihtsalt tuppa tagasi. Mitte et mul bambusepuu all istudes raamatu lugemise vastu midagi oleks, ilm hakkas liiga palavaks minema lihtsalt. Ja liikluse lärm oli natuke liiga vali.

Miks nad siis ei tulnud? Kipun arvama, et nad pole lihtsalt veel tulnud. Indoneesias on aeg kummist, rubber time, nagu nad ise seda peaaegu et uhkusega muiates kutsuvad. Minu jaoks jääb müsteeriumiks, kuidas nad selle üle uhked saavad olla – see ongi lihtsalt kultuuriline erinevus.

Väga paljud indoneeslased on minult küsinud, et kuidas ma end tunnen kui õpilased mu tundi 10-15 minutit või pool tundi hiljaks jäävad. Eks ma olen neile üritanud viisakalt seletada, et minu kultuuris käivad asjad teistmoodi. Nad siis vabandavad ette ja taha, aga järgmine kord kokku saades tulevad ikka hilinemisega. Enamus mu sõpru-õpilasi küll annavad tavaliselt vähemalt teada kui nad on hilinemas klassivälistele kohtumistele minuga.

Söömiskommetest

Jaava toitudes kasutatakse üldiselt palju riisi, nuudleid, tofut ja sojaube muul kujul, tšillit, kookospiima ja igasugu erilisi maitseaineid. Jaava saar on aga päris suur nii et tegelikult on igal piirkonnal oma eripärad, kuid inimeste ringiliikumisega on ka näiteks Lääne-Jaava parimad palad põhjas, lõunas ja saare idaosas üldiselt saadaval. Üldjoontes pole Kesk-Jaava (kuhu kuulub ka Semarang) toidud väga vürtsikad ning on pigem magusapoolsed – toidud teevad magusaks kookospiim ja palmisuhkur.

Igapäevatoite kokkavad enamus pered ise. Köögivarustuses on alati olemas riisikeetmisaparaat ja gaasipliit (ilma ahjuta). Enamus toite on praetud rohkes õlis. Indoneeslastele meeldib toidu kõrvale (või niisama snäkina) süüa krupukeid või kripikuid – põhimõtteliselt on tegemist krõbinate-krõpsudega. Krupuk või kripik on tavaliselt tärklisepõhine ja ülejäänud koostisosadeks on krevetid, riis või riisijahu, kala, sibul, tofu või peaaegu ükskõik mis muu. Ma ei tea täpselt kuidas neid valmistatakse, aga ma tean et enne õlis küpsetamist peavad need krõbinad päikese käes kuivama. Üldiselt on tegemist suht mõttetu snäkiga, see on umbes kohalik versioon kartulikrõpsudest (tavaliselt maitsetum küll kui kartulikrõpsud), aga mõni versioon on üsna huvitava maitsega. Näiteks on ühte riisijahupõhist krõbinat maitsestatud pähklite ja sidrunheinaga. Enamasti tulevad krupukid appi aga siis, kui toit on liiga vürtsikas.

Krevetikrupukid warungis 

Indoneesias on põhilisteks söögikohtadeks warungid ning wartegid. Warung tegelikult tähendab söögiletikest või käru, mis liigub ringi. Et kõik teaks millal warung lähenemas on, on igal kärul oma kõla – muusika või trummike, mille järgi tunneb toas olles ära kas möödumas on nuudlite käru, jäätisemüüja või miski muu. Warungiteks kutsutakse siin ka tegelikult lihtsaid nurgapealseid sööklaid ning õhtuti püsti pandavaid telke, mis on odavad ja pakuvad erinevaid kohalikke sööke. Wartegid on kolmas variant, mis on pärit Tegali linnast (warteg = warung Tegal), seal on tavaliselt nii-öelda ühekordne rootsi laud, igaüks tõstab endale portsu meelepärast. Ühes mu lemmikus wartegis on tavaliselt valikus riis, nuudlid, kapsa-porgandisupp (mis pannakse riisi kõrvale), igasugu erinevaid praetud juurviljasegusid, lihapallid, suitsukala kastmes ja erinevad praetud omletitaolised asjad.

Warungis kohalikke toite uurimas

Pisut harjumatu on siinsete warungite ja wartegite juures see, et isegi kui sööd n-ö rootsi lauas või ostad tänaval letikesest süüa, siis maksad alati pärast söömist (kui just take-away ei osta). Teenindajad-kokad sealjuures meeles ei pea, et kes mida tellis või taldrikule tõstis, nii et iga klient loetleb enne lahkumist oma toidud-joogid ausalt üles ja maksab siis summa, mis talle öeldakse. Sellise aususe peal warungid ja wartegid töötavadki.

Minu siinsed lemmikud on lemper ja tempe. Lemper on sushi sarnane banaanilehe sisse keeratud riisirull. Seda valmistasime Singapuris indoneesia keele klassiga ka. Tempe on sojaubadest kääritatud pala, mis on Jaava saarel laialt levinud kui kõige odavam proteiiniallikas. Tempe juures meeldib mulle kõige rohkem selle tekstuur, see on midagi pähkli ja liha vahepealset. Maitse osas pole tempe midagi väga erilist, üsna lihtne ja kergelt soolane. Tempe tavaliselt praetakse viiludena õlis või siis hakitult koos magusa sojakastme ja muude lisanditega. Tempest tehakse ka otseloomulikult ühte sorti krupukit.

Küpsetamata tempe, pilt wikipediast.

Üldiselt on siin liha võrdlemisi kallis, nii et tofu ja sojatooted on üsna levinud ja populaarsed. Lisaks süüakse siin igasugu siseelundeid ja muid loomade osi, mida ma tavaliselt toidulaual näinud pole. Näiteks pole sugugi ebatavaline, kui söögikoha või lihtsa warungi menüüs on muuhulgas kanamaks, kana soolkond või kana süda. Ükskord oli mu taldrikus koos praetud riisiga 2 satay-d (Jaava saarelt pärit, Aasia variant šašlõkis), ühel liha ja teisel reas kana pugu (gizzard inglise keeles), kana sool ja kana maks või süda – ei teagi kumb see viimane oli. Sõin vapralt ära, uuesti enam ei sööks. Lehma ja kitse siseorganeid (sh samuti maks, sool, süda jne) peetakse siin delikatessideks. Mu õpilased rääkisid ka mulle, et osades Jaava saare piirkondades süüakse lehma nina ja kõrvu.

Ükskord ostsin nurgapealses wartegis enda arust taignas praetud kanakoiva. Söömise käigus selgus, et tegmist polnudki koivaga, vaid kana kaela ja peaga. Liha polnud väga palju ja söögiisu läks ära, kui pealuu nähtavale tuli. Selle loo peale rääkis mu sakslannast sõbranna Alexa, kuidas ta ükskord nasi goreng babak’i ostis – nasi goreng tähendab praetud riisi, babak’i tähendust ta ei teadnud – ning riisiga oli taldrikul imelik must-valge neljakandiline tükk. Alexa proovis seda paar ampsu süüa, aga ei maitsenud. Paar päeva hiljem sai ühelt kohalikult teada, et tegmist oli lamba nahaga. Sama kohalik rääkis meile ka, et teatud tüüpi krupukit tehakse siin lehmanahast.

Aga peaasi et sealiha ei söö, sest seda Koraan ei luba. 

Hinnad Indoneesias

Suures toidupoes:

väike jogurt (imporditud) – 7,000 ruupiat (60 eurosenti)

väike jogurt (kohalik) – 4,500 (40 eurosenti)

100g kanahakkliha – 5,250 (45 eurosenti)

100g kanafileed – 3,750 (30 eurosenti)

100g lõhefileed – 19,000 (1.60 eurot)

100g tuunikala fileed – 9,750 (80 eurosenti)

2 kanamuna – 2,100 (18 eurosenti)
20kg riisi – 332,900 (28 eurot)
5kg jasmiiniriisi – 63,000 (5.30 eurot)

Magnumi jäätis – 10,000 (85 eurosenti)

2 väiksemapoolset tomatit – 1,245 (10 eurosenti)

2 kohalikku apelsini – 5,590 (50 eurosenti)

1 väiksemapoolne mango – 7,000 (60 eurosenti)

2 kohalikku porgandit – 1,860 (15 eurosenti)

1 banaan – 1,600 (13 eurosenti)

1 pikk kurk – 3,800 (30 eurosenti)

800g kaerahelbeid – 33,000 (2.80 eurot)

pakk spagette – 10,000 (85 eurosenti)

1 päts värsket röstsaia – 15,400 (1.30 eurot)
1 väike purk õlut – 14,000 kuni 18,000 olenevalt margist (1.20 eurot kuni 1.50 eurot)

4 rulli vetsupaberit - 6,650 (55 eurosenti)

(kohukesi, leiba ja kartulisalatit ei leidnud poest)

Muu:

1 tund refleksoloogiat (eriti tugev punktmassaaž jalgadel ja õlapiirkonnas) – 30,000 (2.50 eurot)

sissepääs kohalikku ööklubisse, kus on diskomuusika, meeste-naiste suhe 1 naine 10 mehe kohta, kus unustatakse tublid moslemikombed ja kantakse kõige lühemaid riideid üldse, kus on kallid joogid ja pea mitte keegi ei tantsi – 60,000 (5 eurot)

lõuna nurgapealses söögikohas – 3,000 kuni 15,000 (oleneb mida ja kui palju sööd-jood, 25 eurosenti kuni 1.30 eurot)

söögikord viisakamas kohalikus kohas – 15,000 kuni 50,000 (1.30 eurot kuni 4.5 eurot)

söögikord ‘lääne’ toidukohas – 40,000 (3.40 eurot) kuni noh… oleneb kui pikale õhtu venib

liiter bensiini – 7,000 [Edit: liiter bensiini on hoopiski 4,500, 40 eurosenti]

konditsioneeritud toa üür kesklinnas, majas koduabiline (kes ukse lukku keerab, majal silma peal hoiab, pesu peseb ja vajadusel ema eest on), kööginurk, läänepärane dušš ja läänepärane WC (aga vetsupaber tuleb ise osta, sest keegi peale minu siin seda ei kasuta… neil on suur ämbri- või vannitäis vett kopsikuga, mis on vetsupaberi ja ka dušši eest), elutuba koos teleka ja kaabeltelevisiooniga, selles ilusas ja koduses majas kokku 15 neiut-naist üürnikeks – 1,000,000 (80 eurot pidavat kallimapoolne olema, ilma konditsioneerita ja natuke vähem hubase saab umbes poole vähemaga)

1 kuu liikmelisus kohalikus terviseklubis, hind sisaldab jõusaali, aeroobika jmt tunde, välibasseini ning sauna (sest õues pole ju piisavalt palav) kasutust – 350,000, aga kui sul on sõnaosav kohalik tuttav, siis saab 2 kuud ühe hinnaga (30 eurot)

1 korra bussipilet, olenevalt vahemaast – 2,000 kuni 3,500 (17 kuni 30 eurosenti)

Sellise minibussiga, näiteks, on nii et maksad tunde järgi ja olenevalt vahemaast, miinimum on 2,000

Toit, mida müüakse tänavatel, on odavaim

Lihtne nurgapealne söögikoht näeb tavaliselt umbes selline välja (laual olevad road on lisad põhitoidule)

Maitsva itaalia stiilis õhukese pizza leidsime Semarangi kesklinnas, väike maksab 35,000, suur (pildil) maksab umbes 50,000

Tagantjärele Singapurist - 1

Mis on mul veel Singapuri kohta ütlemata? Singapuril on mõned päris omapärased tunnusjooned, mis teevad sellest päris erakordse riigi. Endalegi üllatuseks pole maininud (ei ole ju?) oma blogis veel Singapuri kohta seda, milline edulugu selle riigi ajaloos tegelikult peitub. Vaid ühe põlvkonnaga sai sellest arenguriigist arenenud riik ning kahe põlvkonnaga tõusis ta maailma kolme kõige rikkama riigi hulka. Kuidas?

Singapuri eeliseks oli strateegiliselt suurepärane asukoht kaubanduseks, kuid peamise töö tegid ära immigrandid. Singapur põhimõtteliselt tekkis Hiina ja Malai päritolu immigrantide sissevoolust ning kasvas nende samade immigrantide raske töö toel. Läbi ajaloo on enamus immigrante emigreerunud kuna olid oma riigis tagakiusatud või töötud, Singapuris anti neile võimalus tööd rügada ja oi, kuidas nad siis rügasid! Praeguseks on Singapuri immigratsioonipoliitika natuke teistsugune, kuivõrd kõikidele immigrantidele ei taheta anda igasugu eeliseid – nii et näiteks koduabilised ja ehitajad saavad vaid limiteeritud õigused (selle poliitika kohta on Singapuris natuke kriitikat, kuna Singapuri iibega on nii nagu on).

hotell Marina Bay Sands (avatud 2010, praeguseks Singapuri üks peamisi sümboleid)

bassein selle hotelli katusel

Singapuri edulugu soosis kindlasti ka nende autokraatlik riigikorraldus. Ametlikult on Singapur parlamentaarne vabariik, aga praktikas on tegemist ühe partei riigiga, kus valitsus kunagi ei vahetu – võimul on PAP (People’s Action Party, ehk Tegutseva Rahva Erakond). Teistele parteidele antakse valimiste eel vaid limiteeritud võimalused kampaaniateks ning kuuldavasti kui mõni piirkond eelistab oponente, siis pärast valimisi on selle piirkonna elanikel probleeme toetuste saamise ja üldise heaolu korraldamisega. Lihtsalt nagu karistuseks. Samas, tänu sellisele üheparteipoliitikale saavad Singapuris asjad tehtud. Tahtsid arenenud riigiks saada – said ja kuidas veel. Tahtsid palju turiste – seda Hiiumaa suurust riigikest külastab iga päev 1 miljon turisti. Enamus nende vaatamisväärsusi on küll lihtsalt ehitatud, aga see toimib. Kes ei tahaks ägeda vaatega infinity basseinis jalgu üle ääre kõlgutada (pean ütlema, et väga äge oli vaadata kuidas päikseloojangu paiku terves Singapuri kesklinnas tuled järjest põlema pandi - Singapuri kesklinn ja pilvelõhkujad on pimedas eriti kaunid, sest Singapuri valitsus sünkroniseerib nende hoonete valgustatuse)? Tahtsid ehitada maailma kalleima botaanikaaia koos loomaaiaga? Valmib selle kuu lõpus, täpselt graafikus. See läheb kokku maksma pool miljardit eurot ja et vaade ilusam oleks, viiakse lähiaastatel lähedalasuvad kiirteeviaduktid maa alla. Stabiilsed tingimused ja majanduslik edu tähendab seda, et Singapuris viiakse plaanid täide. Seadused ja reeglid tagavad puhta ja toimiva riigi, ning piirid ongi ju need, mis tekitavad turvatunde.

Kahjuks see lugu pole päris nii lihtne. Selline kontroll ja autokraatia tähendab palju bürokraatiat ja ning limiteeritud demokraatlikke võimalusi rahvale. Singapuris näiteks puudub ajakirjandusvabadus, aga ihunuhtlus ja surmanuhtlus kehtivad teatud puhkudel. Kusjuures riik hoiab enamasti saladuses, kui palju ja mille eest surmanuhtlust rakendatakse. Lisaks pole tegelikult Singapuri edulugu sugugi ühtlane – lisaks immigrantide nappidele tingimustele on Singapuris tegelikult veel probleeme. Kuigi Singapur üritab jätta mulje, et on üdini rikas, multikultuurne, puhas ja ohutu, on see vaid müüt. Just nagu Hiina majandusliku kasvu ja edu taga on miljonid kasinate elutingimustega näljased põllutöötajaid, on Singapuri rikkuse-muinasjutus vaesed ja tagakiusatud tegelased, kellest ametlikult juttu pole. Niisiis võibki Singapurist jääda kaasaegse troopilise Aasia musternäidise mulje, kus eri kultuurid rõõmsasti koos rikkuses suplevad.  Selline kõneviis on dominantne ja idealistlik kitš.

Kuku raadio saates “Reisirada” mainis Eesti aukonsul Singapuris, Sonny Aswani, et Eestil tuleks Singapurist eeskuju võtta, ning immigrantidele uksed avada, kui tahame majanduslikku edu. Et Eestil on teoorias valida, kas saame rikkaks või säilitame rahvusriigi. Ma arvan, et paljud patriootlikud eestlased eelistavad rahvusriigi varianti. Aga sel juhul rändavad paljud välja, läände, Skandinaaviasse ja mujalegi rikkusi otsima ning Eestist saavad inimesed otsa ju? Lisaks on sotsiaalteadustes suur debatt selle üle, kas rahvusriigil kui sellisel üldse pikas perspektiivis kohta on tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Kes siis teaks, mis tee Eesti valima peaks.

Mida indoneeslased oma riigis muudaksid

See nädal palusin igal õpilasel öelda, et mida nad muudaksid Indoneesias, kui nad oleksid kõikvõimsad. Mõned populaarsemad vastused olid järgnevad.

Haridussüsteem – praegune haridussüsteem ei anna nende arvates kõikidele võrdseid võimalusi.

Valitsus ja/või president – need tuleks välja vahetada, kuna nad on korrumpeerunud ja ei hooli vaesetest.

Võimulolijate suhtumine ja teod – eelmisele vastuseks ütlesid teised, et inimeste välja vahetamine ei muudaks midagi, sest korruptsioon on siin justkui süsteemi sisse kirjutatud, nii et tuleks muuta hoopis üldisemat poliitikute suhtumist.

Onupojapoliitika võim – mu õpilastele ei meeldi, et väga paljud asjad Indoneesias sõltuvad onupojapoliitikst ja tutvustest.

Ühistransport – nende arvates jätab Indoneesia ühistransport üldiselt soovida ja kui seda edendada, siis paraneks kogu liiklus, sest rohkem inimesi sõidaks ühistranspordiga.

Rahva suhtumist – mõndade arvates ei austa indoneeslased piisavalt oma kultuuri ja riiki, patriootlusest jääb puudu. Kõik tahavad välismaale ja ära ja ei oska uhked olla oma kodumaa üle.

Lisaks mainisid veel õpilased, et nad tahaksid tutvustada turistidele seni “avastamata” kohti (enamus turiste ei jõua Balist kaugemale, kui veab, siis ka Jogjakartasse). Mõni ütles, et tahaks lahendada ära tänavalaste ja kerjuste probleemi, mõni teine religioosse diskrimineerimise ja kolmas tahtis parandada tervishoiusüsteemi. Minu kurvastuseks ei maininud keegi siinset prügiprobleemi ja vähest loodusest hoolimist, kuid üldiselt oli mul ikka hea meel kuulda, et nad teavad enamusi oma riigi nõrkuskohti ja tahaksid neid parandada.

Bahasa Indonesia - indoneesia keel

Indoneesia keele õppimine tundus alguses väga lihtne ja lootustandev – Singapuri ülikooli tunnid olid väga professionaalsed ja huvitavad ning materjalid lihtsasti hoomatavad. Aga noh, meie õpetajad olid üsna leebed meiega häälduse osas. Indoneesia keele korrektne hääldus vajab selliseid häälikuid, mis mulle natuke raskusi valmistavad ja singapurlastele (kelle emakeel on inglise keel) veel rohkem raskusi valmistasid. Ma arvasin, et ma saan päris hästi hakkama.

Indoneesias selgus muidugi, et mu hääldus jätab soovida, rääkimise kiirus on ebaadekvaatne ja sõnavara on ütleme nii et 3 kuu õppimise tasemel. Hädavajaliku saan räägitud, natuke oskan ka bercakap-cakap (smalltalk’i rääkida ehk väga algelist ja lihtsakoelist vestlust arendada). Üldiselt kohalikud muidugi hindavad seda, et üks bule natuke indoneesia keelt räagivad, aga minu jaoks natuke ootamatult naeravad mu õpilased mu üle iga kord kui ma midagi indoneesia keeles ütlen. Selgituseks ütlevad nad, et mu hääldus on lihtsalt NII naljakas. Nad pole ju mitte kunagi kuulnud võõramaalast indoneesia keelt purssimas ja see on neile lihtsalt siiralt… naljakas.

Selge on see, et keelt ma siin suhu ei saa. Pea kõik indoneeslased on kakskeelsed. Emapiimaga tuleb teile kaasa kodune keel (mis Jaava saarel on enamasti vastava piirkonna variatsioon jaava keelest) ning telekast, ametlikest olukordadest, koolist jne õpivad nad selgeks n-ö indoneesia keele, mis sajandeid tagasi standardiseeriti saarestiku lingua francaks sai – muidu on Indoneesias eri andmetel 300-700 eri keelt kasutuses.

Igapäevaolukordades ja sõpradega räägitakse siin Semarangis jaava keeles, õpetajate-lektoritega enamasti indoneesia keeles, telekas indoneesia keeles, poes-kohvikus-avalikus ruumis võõraga enamasti (kuid mitte alati) indoneesia keeles. Minu kuulmisele on jaava ja indoneesia keel täitsa erinevad, enamus sõnadest pole üldse omavahel sarnased. Niisiis on mul igapäevaselt oma indoneesia keelt suht keeruline niisama harjutada – kui telekas ja minivestlused poodides, söögikohtades jne välja arvata, ümbritseb mind enamasti jaava keel. Ja ülikoolis räägitakse minuga muidugi inglise keeles, sest selleks ma siin ju olengi.

Singapuris õppides kirjutasin aeg-ajalt ülesse sõnad, mille kirjpilt (ja vahel häälduski) eesti keelest tuttav, aga tähendus enamasti täiesti erinev – vasakpoolne sõna on siis indoneesia keeles ja parempoolne eestikeelne tõlge:

madu – mesi

muda – noor

laut – meri

juga – ka

kaos – t-särk

kaos kaki – sokid

sama – sama (!)

enam – kuus

hari – täna

lagi – veel/rohkem

kursus – kursus

kiri – vasak

Mõned õpilased viisid mu täna hommikul šoppama. Uskuge või mitte, aga nad on kõik umbes 19-20aastased. Minu vanuseks pakutakse siin tavaliselt umbes 25. Õues oli umbes +35 kraadi.

Kuidas ma teenisin oma esimese miljoni kahekümneselt

Ümbrikus, kuupalgana. Miljon ja kakssada tuhat, kui täpne olla.


Võttis punastama.