Indoneesia karaoke

Täna oli mul esimene tund/loeng kohalike üliõpilastega. Homme on kaks tundi ja kolmapäeval kolm. Pooled mu tunnid olen kahekesi ühe teise lektoriga, härra Basariga, pooled tunnid annan täitsa üksi. Esmamulje põhjal on üliõpilased üsna tagasihoidlikud ja ei julge väga rääkida, kuigi nende grammatika ja sõnavara on täitsa head. Motivatsiooni tundub neil ka jaguvat - paljud tahavad reisida või välismaale tööle minna jne. Minu põhiülesandeks ongi siin neid julgustada suhtlema ja praktiseerima inglise keelt. Samas on kõik õpilased väga sõbralikud ja huvitatud. Selle nädala tundide sisu on põhimõtteliselt minu tutvutsamine, s.t. ma räägin endast ja Eestist ning näitan neile pilte. Täna näitasin ka eelmise laulupeo "Mis maa see on" videot, väga toredasti sobib see näidiseks meie laulupidude, rahvariiete ja üldiselt patriotismi kohta. Mulle tuleb endiselt kananahk peale seda kuulates-vaadates!

Järgmisest nädalast hakkan siinse programmi järgi inglise keelt suhtluskeelena õpetama. Kui olen mõne tunni andnud, seletan nende lähenemisviisi lähemalt, sest see on praegu veel minu jaoks pisut segane. Lisaks organiseerin inglise keele vestlusklubi neile, kes eriti huvitatud keele harjutamisest. Plaanin vestlusklubiga veeta rohkem aega klassiruumist väljaspool kui klassiruumides, nii et pean pisut mõtlema, kuhu nendega Semarangis minna ja mida teha. Ilmselt oleneb see ka sellest, et kui palju huvilisi olema saab. Üks plaan on minna karaokesse... täitsa tõsiselt! Eelmine nädal kogesin siinsete indoneeslaste karaokelembust.

Kui keegi ütleb karaoke, tulevad mulle muidugi meelde laevasõidud Soome ja Rootsi. Rootsi laeva karaokebaari-mälestused seostuvad purjus eesti noortega ja Soome laevasõitude omad õluste Soome vanameestega. Eelmise aasta jaanuarist sõitsin hommikul kell 10 Tallinnast Helsingisse ning leidsin rahuliku istekoha ühes kohvikus, pistikuga ja puha. Pool tundi hiljem avati mu selja taga karaokebaar ning see, mida sealt kuulda sai, polnud just ilus. Ma ei saa ka öelda, et Indoneesia karaoke ilus oleks. Enamuse ajast seisnes see kahte mikrofoni röökimisest ja nagu karaoke ikka, suutis kõikvõimalikud laulud (nii inglise-, korea- kui indoneesiakeelsed) enam-vähem ära rikkuda. Ühe laulu ajaks kisti mind ka väga vastumeelselt lavale, ning pean ütlema et see ruum oli väga kavalasti ehitatud (karaoke ei toimunud avaliku baari stiilis, vaid iga seltskond rentis ühe privaatse toa 3ks tunniks, selliseid ruume oli seal vähemalt 15-20). Nimelt laval mikrofoni lauldes ma oma häält pea üldse ei kuulnud. Soome ja Rootsi laevadest erinev oli ka see, et alkoholi ei joonud mitte keegi. Seal müüdi küll alkohoolseid jooke ning paar vabatahtlikku kaalus õlu ostmist, aga joogid olid seal kohalikus mõistes väga kallid ning valdav osa seltskonnast, kohalikud, on tublid moslemid ning alkoholi ei pruugi. Nende sõnul on nad 'piisavalt kreisid' niisamagi ning ei vaja alkoholi. Karaoke röökimiseks nad seda kohe kindlasti ei vajanud tõepoolest. Paar laulu, mis karaokel kõlasid (esimene on k-pop ehk korea popmuusika, millel pea igal pool Kagu-Aasias fännid olemas, teine on indoneesia laul):

Ilmselt pole kõik indoneeslased suured karaoke fännid, aga meie vabatahtlike organisatsiooni seltskonnast laulsid kõik laulu või paar, mõni suurem fänn pea terve õhtu. Sinna juurde käis laudadel tantsimine ja niisama pidu. Euroopa päritolu vabatahtlikud jäid enamasti suhteliselt skeptiliseks ja vaoshoituks õhtu lõpuni, enim läks laulmisega kaasa portugallane Carlos. Lisangi lõpetuseks paar pilti mõndadest inimestest, kellega siin esimese nädala jooksul tutvunud olen.

Tika (vabatahtlike koordinaator), Alexa ja Carlos 

Ismi (mu siinse organisatsiooni juht ja Tika angry birdsi sünnipäevatort, maitses kohutavalt)