Suhetest

Vahel on mul tunne, et mu õpilased polegi 20-25aastased üliõpilased, vaid alles põhikooliealised. Üheks šokeerivamaks kultuuriliseks erinevuseks on minu jaoks naiste ja meeste, neiude-noormeeste vahelised suhted. See on siin üsna isiklik teema, kuid olen üht-teist suutnud välja pinnida ja ka oma kogemuste kaudu teada saada.

Kui ühele motikale istuvad neiu ja noormees, saadavad neid sõprade hüüded “tšiiiii-tšiiii” (see on tõlkimatu, tähendab samaaegselt ‘armas-vaata neid-nad on koos-nii põnev-nii nunnu’). Kui tänaval kõnnivad kahekesi neiu ja noormees, pole kahtlustki et tegemist on paariga – rääkimata siis kahekesti lõunatamisest nurgapealses warungis. Kui portugallasest vabatahtlik Carlos mul külas käis ja me pastat söögiks tegime, ei suutnud ma pärast oma majakaaslasi veenda, et ta pole mu poisssõber. Nad lihtsalt ei uskunudki! Kui ma semestri algusepoolel heatahtlikult kaasa läksin ühe meessoost õpilasega, kes mulle Semarangi nurgataguseid ja kukkesid võitlemas näitas, järgnes sellele tuhat ja üks sõnumit, pärides mida ma igal ajahetkel teen ja kellega aega veedan. Ja siis veel paar sõnumit, mis ütlesid, et ta igatseb mind.

See ei tähenda, et sõprus poiste ja tüdrukute vahel ei oleks võimalik. Sõbrad ollakse ikka, aga vastassugupoolega koos aega veedetakse seltskondades, kui sellest suhtest just rohkem ei oodata. Kusjuures kui samas seltskonnas on lahkuläinud paarike, on selle kohta tohutult lapsikut itsitamist ja märkuseid.

Selle kõige kohta mind ette ei hoiatatud, nii et on täitsa võimalik et mul on siin südametemurdja maine. Üks vabatahtlik, kes siin ülikoolis paar aastat tagasi inglise keelt õpetas, sai semestri lõpus kolleegilt tõsise abieluettepaneku, kuna nad olid mitu kuud koos väljas käinud (vabatahliku silmis lihtsalt sõbrad olnud). “Ma arvan, et on aeg et me viime meie suhte järgmisele tasandile” olevat see lektor öelnud.

Indoneesias on avalikes kohtades suudlemine keelatud. Ning tõesti, ma pole siin kedagi musitamas näinud. Enim, mis paarikesed tänavatel, poodides või muidu vaba aega veetes teevad, on kätest kinni hoidmine. Kohalike kommete järgi on see, mis toimub isiklikus ruumis, isiklik, aga kuuldavasti enne abielu koos voodisse ei hüpata. Sellegipoolest on igal suurlinnal oma “avalik-saladus” prostitutsioonipiirkond, mille tunneb keset ööd ära valju muusika järgi muidu uinunud linnas.