Kummist aeg

Kirjutan seda postitust praegu, pühapäeva hommikul, kui peaksin olema paari oma siinse õpilasega kohalikku pühapäeva turgu uudistamas. Pidime minu maja ees kokku saama 7.30, aga pärast pooletunnist ootamist tulin ma lihtsalt tuppa tagasi. Mitte et mul bambusepuu all istudes raamatu lugemise vastu midagi oleks, ilm hakkas liiga palavaks minema lihtsalt. Ja liikluse lärm oli natuke liiga vali.

Miks nad siis ei tulnud? Kipun arvama, et nad pole lihtsalt veel tulnud. Indoneesias on aeg kummist, rubber time, nagu nad ise seda peaaegu et uhkusega muiates kutsuvad. Minu jaoks jääb müsteeriumiks, kuidas nad selle üle uhked saavad olla – see ongi lihtsalt kultuuriline erinevus.

Väga paljud indoneeslased on minult küsinud, et kuidas ma end tunnen kui õpilased mu tundi 10-15 minutit või pool tundi hiljaks jäävad. Eks ma olen neile üritanud viisakalt seletada, et minu kultuuris käivad asjad teistmoodi. Nad siis vabandavad ette ja taha, aga järgmine kord kokku saades tulevad ikka hilinemisega. Enamus mu sõpru-õpilasi küll annavad tavaliselt vähemalt teada kui nad on hilinemas klassivälistele kohtumistele minuga.