Kaasaegne islam

Ametlike allikate järgi on 90% indoneeslastest moslemid. Mu kohalikud sõbrad on aga mulle kinnitanud, et see statistika on liialdatud. Indoneesias on ametlikes dokumentides vaid limiteeritud valik kohustuslikus “usu” sektsioonis, nii et paljud pidavat islami kõrval asuvasse kastikesse üsna kergekäeliselt linnukese joonistama. Minu kohalikest tuttavatest on valdav enamus islamiusku, kuid ka selle põhjal ei saa ma mingeid üldistavaid kokkuvõtteid teha – igaüks usub isemoodi.

Iga moslem peaks palvetama viis korda päevas. Tean väheseid siin, kes sellest ettekirjutusest rangelt kinni peaks. Nad ütlevad, et see on tema oma südametunnistuse asi, ning võimalusel muidugi palvetab õigetel aegadel ja õigetes kohtades, kuid alati pole aega ja sobilikku kohta. Paljud mu tuttavad lähevad pärast hommikupalvust kell 4.30 uuesti magama. Väikseid pühakodasid, minimošeesid, on siin igas naabruskonnas, ning need mängivad palvust valjuhäälselt täpselt õigetel kellaaegadel.

Vastuolulise pearätikuga – hijabi/jilbabiga – on ka siin huvitavad lood. Enamus islamiusku neiudest kannavad pearätikut ja teevad seda vabast tahtest. Nad ei pea seda mingil viisil allasurumiseks ega jõuetuks tegevaks, vaid pigem omamoodi võimu andvaks riietusesemeks. See on nende otsus, nende valik, kellele nad oma juukseid, sääri ja käsivarsi näitavad ja kellele mitte (siinses palavuses on see päris suur otsus, pragmaatilisest vaaevinklist).

Teoreetiliselt peaks pearätt olema osa mosleminaise tagasihoidlikkusest, valik oma loomulikku ilu ja keha peita. Muidugi on tarbimiskultuur ka siin võimu võtmas, omal moel. Neidudel on valida eri pearätibrändide, -materjalide, -värvide ja -stiilide vahel. Sealjuures on oluline, et pearätik ka ülejäänud riietusega kokku läheks ning selle sättimiseks ning fikseerimiseks kasutatakse erinevaid aksessuaare, enamasti rinnanõelu.

paar mu õpilast pearätikuid šoppamas - taustal olevad vatiga täiedtud pallid (paremal) käivad rätikute alla, et juuksepahmakas suurem tunduks ning vidinad (vasakul) on erinevad rinnanõelad rätiku kinnitamiseks.

Kaasaegse islami üks suur valupunkt on elustiil. On neid moslemeid, kes ei leia et alkoholi joomine või klubides käimine nende usuga vastuolus oleks. Teised jällegi leiavad, et need, kes sedasi käituvad, pole ‘päris moslemid’. Tegelikult on igas usus selliseid lahkarvamusi ja kunagi pole ühte õiget viisi uskumiseks, kuid alati on neid, kes arvavad et ainult nende viis on see õige. Selliste inimestega kohtumine on mulle, mitteuskujast antropoloogiaõpilasele, kui peaga vastu seina jooksmine. Samas olen mõne väga intelligentse islamiusku õpilasega vestelnud ka ateismist, agnostitsismist ja humanismist, mis on siin väga paljudele täiesti uued mõisted.