Keelelaager Gonoharjos

keelelaagri silt

Nädalavahetusel kutsuti mind osa võtma inglise keele laagrist Semarangi lähedal mägedes. Tegemist oli laagriga, mis korraldati ühe kohaliku stipendiumi saanuile Semarangi eri ülikoolidest. Külla kutsuti lisaks minule veel jaapanlane Taichi (kes ka minu organisatsiooni läbi siin vabatahtlik on), sakslanna Marina ja prantslane, kes kahjuks viimasel hetkel alt ära hüppas. Laupäeva õhtupoolikul korjati meid Semarangist peale ja sõidutati Ungarani mäele, tunnikese kaugusel sisemaal. See koht, kus laager toimus, oli Gonoharjo, kus oli üks kuurort umbes 1000 meetri kõrgusel, nii et õhk oli väga mõnus värske ja jahedam kui Semarangis. 

Esimesel õhtul rääkisime igaüks oma päritolumaast (eelmine nädal presenteerisin Eestit kokku 7 korda, eri klassidele ja seltskondadele) ja kultuurilistest erinevustest. Vestlus oli enamasti võrdlemisi limiteeritud, kuna õpilaste keeleoskus oli üsna nigel. Õpetajate ja juhendajatega sai ka asjalikumalt juttu aetud. Eriti pani mind imestama üks õpetaja, Ari, kellel oli uskumatult puhas briti aktsent, väidetavalt filmidest ja muusikast õpitud. Väga värskendav oli seda kuulda vahelduseks mujalt kui interneti vahendusel! Umbes kella 9 paiku tegime lõket, õpilased esitasid traditsioonilisi Jaava muusikapalu ja mängisime ka traditsioonilisi seltskonnamänge. Kõik õpilased olid väga julged, entusiastlikud ja energilised. Tegin ka ettepaneku jaanipäeva moodi lõkkest ülehüppeid teha, kuid keegi ei võtnud mind tõsiselt... Kuni ma ise ühe sellise hüppe sooritasin. Aplaus oli meeliülendav, aga keegi mind järgi tegema ei hakanud.

Enamuse ajast koheldi meid, võõramaalasi, seal nagu kuninga kasse (või siis kuulsusi, kuna pidevalt taheti meiega pilti teha), kuid ööbisime koos teiste laagrilistega suurtes telkides. Maapinda kattis ainult üks õhuke vaip, nii et üsna kõva ja külm voodi oli sel ööl - sellest ka vähene ja ebamugav uni. Kuna kõik üliõpilased olid islamiusku, oli hommikul äratus 4.30, et kõik saaksid enne päikesetõusu oma hommikupalvuse ära teha. Ma nautisin vaateid ja jälgisin-kuulasin ka palvetajaid. Kuna hommikusöök oli plaanitud alles kella 8ks, siis käisime pärast päikesetõusu jalgu leotamas looduslikes kuumaveeallika basseinides ja mullivannides, mis asusid mäekallakul vihmametsa sees (niiii hea soe oli kargel hommikul), ning tegime ka hommikuvõimlemist. Elus esimest korda sõin hommikusöögiks keedetud riisi praemuna ja köögviljakastmega, nagu kohalik.

vaade päikesetõusu eel

hommikuvõimlemine

kuumaveeallikatest tehtud bassein

Enne lahkumist jutustasid õpilased veel meile mõndasid tekste, mis nad eelnevalt ära õppinud olid ja rääkisid meile oma plaanidest tulevikuks. Kuna ruupia on väga halvas seisundis, on kohalikele reisimine väga kallis lõbu. Enamus üliõpilasi, kellega mina kohtunud olen, pole kunagi välismaal käinud (v.a. mõni üksik, kes on näiteks Malaisias käinud ning mõned mu organisatsioonis, kes on ise vabatahtlikuks käinud kuskil mujal), kuid kõik väga loodavad ükspäev minna. Suurimad unistused on kõigile Ameerika ja Euroopa, aga ka Jaapan ja Austraalia. Nii mõnigi kohalik neiu on mulle tunnistanud, et lapseeas motiveeris neid inglise keelt õppima unistus kunagi lääne päritolu, valgenahaline mees saada. Olen hakanud aru saama, et see suur tähelepanu, mille osaks ma siin kogu aeg saan, on ilmselt osa sellest välismaale minemise unistusest, sest minu kaudu saavad nad kasvõi natukene kogeda seda maailma väljaspool Indoneesiat.