Harjumine

Aasias ajutiselt elades olen pidanud harjuma igasugu erinevate asjadega. Singapuris pidin harjuma sealse ülikooli väga hardworking ja võistlusliku mentaliteedi ning õhkkonnaga. Kuuma ilmaga. Täiesti uskumatult puhta avaliku ruumi ning kohati võrdväärselt uskumatult mustade siseruumidega (nt ühikas jagatud köök ja vannitoad). Singapuris pidin harjuma ka Singlish-i ja kultuuriliste erinevustega maailmavaadete ning isiklike väärtuste ja arusaamade tasemel. Natuke vähem keeruline oli harjuda tohutu valikuga söögi osas - igapäeva valikus olid India, Vietnami, Malai, Hiina, Indoneesia, Tai, Jaapani ja ka 'lääne' köök:

kana ja riis Singapuri stiilis

keedutaignast sealihatäidisega saiake (Hiina päritolu)

Nuudlisupp sealihaga, Pho (Vietnami köögist)

Pad Thai, Tai päritolu nuudliroog

Indoneesias olen juba mõningal määral harjunud mõne asjaga, kuid kohati on mul ka raskusi. Siinne kliima on põhimõtteliselt sama, mis Singapuris, aga vihma sajab vähem. Olen harjunud ka siinsete riietumiskommetega - valdava islamiusu pärast katavad naised alati oma õlad ja põlved (see reegel ei kehti küll mu kohalikus trenniklubis ja kuuldavasti ka mitte ööklubides). Ma pole ise proovinud, aga kuulsin kohalikelt et kui minna välja lühikeste pükste või õlapaeltega pluusiga, siis ei saa mitte ainult meestelt lisatähelepanu, vaid ka neiud pidavat itsitama ja näpuga näitama hakkama. Üsna ruttu harjusin ka sellega, et paljud inimesed palvetavad 5 korda päevas. Niisiis siirdub osa seltskonnast lõunapausilt otse lähedalasuvasse palvemajja. Ma pole küll veel täit sotti saanud Kesk-Jaava usuolukorrast aga ootamatult paljud naised ei kanna hijabi, ei palveta 5 korda päevas, isegi kui mõni neist ütleb et on islamiusku. Olen kokku sattunud ka väga mitme kohaliku kristlasega, kes oma usku väga oluliseks peavad.

Mõningal määral olen ära harjunud siinse elurütmiga. Siin algab päev vara-varahommikul. Hommikupalvus on moslemitel kell 4.30 (mul on vedanud, et mu tuppa seda kosta pole) ja teisedki ärkavad iga päev 5-6 paiku. KA LAUPÄEVAL. Ma pole veel väga asjalikku põhjendust saanud, tundub et siin lihtsalt käivad asjad nii. Kontorites hakkab tööpäev kell 8, aga koolides ja ülikoolides kell 7. Mul pole iseenesest midagi varakult ärkamise vastu - olen alati hommikuinimene olnud - aga kuna mu toal pole aknaid, ärkan alati pimedas ning kuna mu ukse taga on elutoa telekas, ärkan tihti valju jutumulina pärast, vahel tuleb see diivanilt, vahel telekast. Kell kuus hommikul.

Seni on kõige keerulisem on harjuda sellega, et olen üks väga vähestest bule'dest Semarangis (bule on kohalik termin peamiselt valgenahaliste kohta, aga ka üldiselt välismaalaste kohta - tuleneb sõnast 'Belanda', mis tähendab Hollandit, kunagine koloniaalvõim siin). Semarangi väga turiste ei satu, ka pole see väga rahvusvaheline linn, seega äratab europiidne välimus vähemalt sama palju tähelepanu kui mustanahaline Tallinna Kaubamajas üheksakümnendatel. Ainult et indoneeslased mitte ainult ei jõllita, vaid üritavad oma vähese inglise keelega ka juttu teha. Niisiis, kuhu iganes ma lähen, hüütakse mulle järgi 'Miss! Miss!', 'Where from?', 'What your name?' ja 'What you go?'. Pärast esimest pooltteist nädalat olin üsna väsinud naeratuste võltsimisest ja katsetest kõigist kohalikest aru saada, nii et ignoreerisin nii mõndagi katset minuga juttu teha (aga ma ei taha jätta neile muljet justkui valgenahalised oleks ülbed ja ennasttäis!) ning neljapäeval, mis oli siin püha, kapseldusin oma majja ja Skype'sin ning tegin seriaalide maratoni. Ülikoolis on mu kolleegid ja õpilased muidugi palju mõistlikumad (mainimata nende paremat inglise keele oskust), kuid tähelepanu saan ikkagi väga palju, eriti komplimentide kujul, ala 'kõige ilusam lektor' või 'sul on NIIII ilus nina'.

Kuna ma natuke ka indoneesia keelt oskan, kuulen pidevalt ka tänavatel või söögikohtades komplimente enda kohta. Paar korda on ka mu kohalikud sõbrad mulle tõlkinud, et see või teine seltskond just ütles et sa oled väga kaunis (pisut harjumatu on ka, et ma siin aru ei saa kõigest, mis räägitakse!). Natuke on kurb mõelda, et pea igal pool Aasias (ühe Kambodžas kohatud vanderselli sõnul tegelt igal pool maailmas) on iluideaaliks europiidne välimus - nahavärv, juuksed, näojooned, silmavärvid jne. Ja kui paljud Euroopa naised pingutavad, et eksootilisem välja näha?

Viimasena mainiksin veel ära ka toitumisharjumused - ma ei suudaks iial ära harjuda kohaliku kombega hommikusöögiks riisi praetud liha või juurviljadega süüa. Siin on kombeks süüa riisi kolm korda päevas. Igal söögikorral! Õnneks olid Carrefouris müügil kaerahelbed, kaneel ja mesi! Kohvi, mis ei tuleks 3-in-1 pakendist, on siin ka võrdlemisi keeruline leida (väljaspool minu kööginurka) - mu ülikoolile lähim koht on 10 minutit jalutada ja kohalike standardite järgi kallis, umbes 2 eurot ja 50 senti (sain sama raha eest endale kohalikult turult kauni batiku stiilis pluusi, tavaline lõunasöök maksab umbes 40-50 eurosenti). Aga see kohvi maitseb oikuihästi ning on suurepärane vabandus pärastlõunaseks koivasirutuseks. Enamus kohalikke pole väga kohvisõbrad, kuid joovad pidevalt musta teed.

Kõigega on lihtsam harjuda, kui tean, et see on ajutine. Aga mõne asjaga ma ilmselt küll lõplikult ei harju (ja ei peagi). Ja kui millegagi liialt ära harjun, siis võtan selle endaga kaasa või hakkan seda paari kuu pärast igatsema. Kui ainult selle sooja päikese oma taskusse saaksin panna!