Islamist ja kummitustest Jaaval

Ükskord päris ammu oli Semarangi praegusel kohal üks kaluriküla ja siinne jõgi polnud plastikut täis (pole siiani suutnud sellest prügijõest pilti teha, kole on). Terve Jaava saar oli ilmselt hoopis teistsugune kui ta on praegu. Tänaseks on Jaava saarel uskumatult palju inimesi. Semarangist Yogyakartasse sõites – põhjast lõunasse saarest risti üle – ei paista bussiaknast muud kui küla külaese järel, ilma pausideta. Pole siis ime, et mul on siin keeruline seletada kohalikele, et misasi see countryside on.

Jaava saare elanikkond on, ametlike numbrite järgi, umbes 90% ulatuses islamiusku (seda ei tasu päris tõe pähe võtta mõne spetsialisti sõnul). Enne islami (ja kristluse) levikut, olid põhilised uskumused siin n-ö animistlikud või kohalikud uskumused. Mõnda aega levisid siin väga laialdaselt ka budism ja hinduism, kusjuures paar sajandit oli kogu Jaava saar hindu Majapahiti kungingriigi osa. Nende aegade ‘jäänuseid’ on mõni tänasenigi alles jäänud, sealhulgas eriti vägevad Prambanani ja Borobuduri templid.

Prambanani tempel, 9. sajandil ehitatud

Prambanani templist kilomeetri kaugusel on umbes sajandi jagu vanem budisti tempel

Prambanani templi kõrval etendatakse Ramayana balletti, mis on Jaava tõlgendus ühest hindu eeposest

Borobudur, Indoneesia suurim budistlik pühakoht, 9. sajandist pärit

Borobudur on ka üks Indoneesia suurimaid turismisihtkohti Bali järel

Islam tuli Jaava saarele ilmselt uksest ja aknast, ja võeti omaks mitmetel eri põhjustel. Muidugi oli siin igasugu usukuulutajaid, kellest kohalikud legendid ja ilukirjanduslikud lood kirjutavad, aga nende tegemistele aitas ka kaasa näiteks aktiivne kaubavahetus araabiamaadega ning muutuvad majanduslikud olukorrad. Kohalikud uskumused olid seda sõna otseses mõttes – need olid seotud teatud piirkonna või puu või ojaga. Nii et kui põllumees Achmed rannikule kaubavahetusest osa võtma läks, ei saanud ta oma uskumusi kaasa võtta, kuna need vaimud olid seotud tema kodukülakesega. Islam, samas, oli ‘kaasaskantav’ (selle kohta ütles mu üks lektor Singapuris, et vot see on näide heast leiutisest, kaasaskantav usk... “ja te arvasite, et sülearvutid on revolutsioonilised tehnoloogiad!”). Miks siin just Islam nii korralikult juurdus ja mitte budism või hinduism, on keeruline öelda. Aga tõenäoliselt pühkis kõigepealt Majapahiti kuningriik budismi siit pinnalt ja siis Majapahiti langusega, mis oli samaaegne islami tõusuga, kadus ka hinduism.

Usu teemal on veel oluline ära mainida, et ei saa väita nagu oleks hinduism Jaava saarel kunagi olnud samasugune nagu Indias – ega terves Indiaski pole ühtlane hinduism. Samamoodi pole siinne islam samasugune kui Omaanis või Manchesteris. Iga kultuuriline aspekt saab uues kontekstis uue tähenduse, see adapteeritakse vastavalt uues keskkonnas, nii et kohalik kontekst mõjutab seda aspekti (nt usku) samamoodi nagu viimane mõjutab seda uut keskkonda. Näiteks pole ma siin näinud ühtegi mošeed, mis meenutaks mošeesid, mida olen näinud araabiamaades (kuid Prambanani templid olid kohutavalt sarnased Angkorile Kambodžas). Nii ei peeta jõule ühtmoodi Eestis ja Poolas – kui üldse saab väita et ühes või teises riigis tähistatakse jõule just vot nii. Isegi nõude pesemiseks olen Euroopa eri paigus näinud mitut erinevat tehnikat.

Kusjuures ei saaks öelda, et animism siin Jaava saarel täielikult ‘välja surnud’ on. Päris mitme kohaga Jaaval on seotud eri uskumused, näiteks on Yogyakarta lähedal üks rand, mida väidetavasti valvab üks ‘merehaldjas’ ning kui keegi sinna randa minnes rohelist kannab, pahandab merehaldjas väga. Ühes kohalikus reality-show’s saadeti sinna randa keegi tühjade kätega palvetama ning palvuse lõpuks tekkis tema kätte väike kivi (seda rääkis mulle suure õhinaga üks noormees, kes ei saanud aru, miks ma skeptiliseks jäin).

Islami ja kristluse ja kõige muu kõrval püsivad Jaava saarel kummituste lood, ja mitte ainult laste hulgas. Indoneeslaste sõnul kummitab pea igal pool ning nad jumala tõsiselt kardavad neid kummitusi. Enamasti on mehed need, kes väidavad, et nad on kummitusi näinud. Naised tavaliselt ei taha neid kummituste lugusid kuuldagi, sest need ajavad neil hirmu nahka. Üks päev räägiti meil õpetajate toas kummituste lugusid ning naised muudkui säutsusid et “appi palun ärge rohkem neid jutte rääkige, me ei taha neid kuulda”. Küsimise peale vastatavad naised-neiud tavaliselt et neil on hea meel, et neil pole võimet kummitusi näha. Nende poolest võivad kummitused olemas olla, aga näha neid küll ei tahaks.

See kummituste teema pole unikaalne Jaava saarel ega Indoneesias, vaid tundub olevat rohkem levinud Kagu-Aasias. Ühes mu Singapuri seminaridest rääkis mu lektor sellest, kuidas Tais budismi uurijad enamasti sealsed kummituste lood ebausu kaela määrivad või seda mingil viisil budismist alamaks uskumuseks peavad. Tegelikkuses on kummitused väga paljude Tai budistide igapäevausku sisse põimitud ning kummituste olemasolusse uskumine käib käsikäes muude usu- või igapaevatoimetustega.

Ma olen kindel, et Jaava kummitused on natuke teistmoodi kui Taimaa omad, kuid pean ütlema et ma pole kumbagi näinud.