Vandersellid Kagu-Aasias

Kagu-Aasias on alati palju rändureid, seljakottidega, mitmeteks kuudeks. Kohtusin väga mitme sellisega eelmine nädal Borneo'l (suur saar, mis on jagatud Malaisia ja Indoneesia vahel, kus on muuhulgas maailma vanimad vihmametsad). Meie oma seltskond koosnes brittidest ja austraallasest, kes kõik Singapuris vahetusüliõpilased. Kuna ma broneerisin oma lennupiletid teistest mõni nädal hiljem, lendasin meie peatuspaika, Kuching-i, teistest paar tundi varem. Jõudnud hostelisse, tutvusin omanikuga - Rootsist pärit Bindi, kes Kuching-is elanud viimased 6 aastat ja abielus malaisialasega, kes teeb tätoveeringuid maailmakuulsas Borneo Headhunters salongis. Järgnevatel päevadel jagas Bindi meile hindamatu väärtusega nõu Kuching-i söögikohtade ja vaatamisväärsuste kohta.

Natuke juttu vestnud, juhatati mind minu magamistuppa, mida jagasin mõneks ööks teiste reisisellidega. Seal rääkisid parasjagu juttu 1 Londonist pärit noormees, kes on viimased 11 kuud Hiinas elanud-töötanud ja kaks hiinlast, kes elavad-õpivad Malaisias. Pool tundi hiljem sõime koos õhtust lähedalasuvas söögisaalis ning arutasime Aasia kombeid ja elu. Olen alati mõelnud, et miks hiinlased klientidele kõike (raha, tšekke jmt) kahe käega ulatavad ning kahtlustanud, et ma peaks vastu ka kõike kahe käega andma. Tuleb välja, et see on viisakuseväljendus, aga just teenusepakkuja-kliendi suhtes ning kui klient kahe käega vastu annaks, oleks see imelik.

Kui olin oma reisiseltskonnaga teel imekaunisse Bako rahvusparki, Kuching-ist umbes 1.5 tunni kaugusel, kohtusime paadijärjekorras kahe hollandlasega, kes Kuala Lumpuris Guiness'is tööpraktikal on - jagasime nendega paati ning lõpuks veetsime terve päeva koos. Ilma nendeta poleks me leidnud väga ägedat söögikohta Kuchingis, kus peredel kombeks laua peale erinevaid toite kokku tellida ja kõike jagada. Eriti maitsvad olid mereannid ja proovisin esimest korda ka astelraid. Saime teada, et Malaisia Guiness'is on töötajatel reede õhtuti kogunemine firma sisebaaris, kus tasuta õlut lürbitakse. 

Borneo loodus

Viimasel õhtul kohtasime Kuchingis jalutades täiesti juhuslikult seda Londonist pärit noormeest, kes oli parasjagu teel kohalikku baari koos paari teise reisiselliga. Pikemalt mõtlemata liitusime nendega ning veetsime õhtu õlut juues ja kohalikku bändi kuulates - ilmselgelt meie kohaloleku pärast punnitasid nad igasugu Lääne rokiklassikaid, mis neil mõnikord paremini, mõnikord kehvemini välja tuli. Uue seltskonnaga arutasime samuti tähtsaid maailmaasju ning ei jõudnud üksmeelele, kas vahvam on teha ülikoolieksameid või töötada kontoris, kus peab päevast-päeva kontoripoliitikat kaasa mängima ja teesklema, et kõik inimesed on ühtviisi toredad. Või hoopiski Hiinas töötada ning elada elu, mida Euroopa suurlinnades karjääriredeli algusepoole palk ei luba ning aeg-ajalt paariks kuuks seljakotiga reisimas käia. 

Minu Borneo reis oli väga äge mitmel eri põhjusel. Meie reisiseltskond oli väga tore. Vihmametsad ja rahvuspargid, kus käisime, olid unustamatud ja loodus väga metsik. Turiste polnud meie külastatud piirkondades sugugi palju, ning hinnad olid väga odavad. Kohalikud olid sõbralikud ja abivalmis ning Kuching ise oli iseloomuga linn, kuid samas väga rahulik - tohutult erinev Kuala Lumpurist. Samas leian, et see reis poleks pooltki nii vahva olnud, kui me oleks ööbinud mõnes linna hotellidest. Ma väga hindan oma privaatsust ja isiklikku ruumi, aga (nii klišee kui see ka pole) mõnikord on vaja oma mugavustsoonist välja astuda ja kogeda midagi teistsugust. Kuna ööbisime hostelis (ja muidu reisides olime avatud ning suhtlemisaltid), saime kogemusi, mida hotell poleks meile eales saanud pakkuda ning tutvusime inimestega, kes meie silmaringi vaid mõne tunniga avardasid.  

Kuchingi turul

Kohalikku laksa suppi söömas (Hiina ja Malai mõjutustega vürtsikas nuudlisupp)

lõunasöögi lõpus tõi üks kohalik härra meile lauda kaks sellist ennustus-kirjakest. (kal el tähendab superman’i)

Seda kõike oli väga palju ühe lühikese reisi kohta. Kõik mu vahetusüliõpilastest tuttavad siin, Singapuris, lähevad pärast eksameid 2 nädalaks kuni kaheks kuuks mööda Kagu-Aasiat rändama. Oma Borneo-kogemuse põhjal tean kui odav ja lihtne selline reisimine Kagu-Aasias on. Ja kui palju uut sedasi reisides näeb-kogeb. Järgmine selline reis on mind ootamas pärast eksameid aprilli lõpupäevil - Kambodžasse!