Jutu jätkuks

Väga sobivalt jätkuks mu eelmisele postitusele oli mul eile selle teemaga mõningal määral seotud seminar. Kõige enam mulle vist meeldibki mu siinsete ainete juures see, kuidas lektorid üritavad meie arutelusid ja lugemisi siduda Singapuri ühiskonnaga. Seni on see peamiselt olnud eri sotsioloogide ja nende teooritatega seoses, aga täna oli teemaks sooline võrdõiguslikkus töökohas ja sugulussuhted Singapuris. Tunni ja 40 minuti (täpselt nii pikad on kõik loengud ja seminarid NUS-is) jooksul sain päris mitu kultuurišokki ja suurepäraselt selgitavat siseinfot Singapuri kohta. Otse meie lektorilt ja mu kaasõpilastelt.

Esiteks, Singapuri iive on 1.19 last ühe naise kohta (immigrandid sisse arvatud). Selle põhjuseks on ilmselt karjäärile keskendumine ja Singapuri elukallidus, eriti laste üles kasvatamise koha pealt. Sellega on seotud ka järgmine statistika:

Haridustase	40-44aastased naised, kes pole kunagi abielus olnud (kogu naissoost rahvastikust)	40-44aastased mehed, kes pole kunagi abielus olnud (kogu meessoost rahvastikust)
Alla keskhariduse	9.1%	21.1%
Ülikooliharidus	26.7%	8.6%

(allikas: Jones, Gavin W.. 2005. The ‘Flight from Marriage’ in South-East and East Asia. Journal of Comparative Family Studies 36(1): 93-119.)

Küsisin ühelt kohalikult sõbrannalt, kellega seminaris kõrvuti istusime, “Mis sa arvad, kas sa abiellud tulevikus? Kas sa kavatsed ka emaks saada?” Ta mõtles hetke ja vastas “Ma arvan küll, et abiellun. Aga lapsed on mu jaoks üks suur küsimärk. Sessuhtes et milleks ma muidu siin ülikoolis nii kõvasti pingutan ja kõrgele püüdlen?” Ma olin pahviks löödud, eriti kuna ülejäänud seminarikaaslaste käest kuulsin kommentaare, mis olid sarnaste alatoonidega. “Singapuris maksab lapse ülikoolieani ülesse kasvatamine 1 miljon Singapuri dollarit. See on ju nii kallis!” või “laps on koorem”, “miks ma peaks?” (olgu öeldud, et tegemist on tõesti väga kõrge lennuga singapurlastega, mitte adekvaatse Singapuri ühiskonna esindusega - NUS ikkagi ju). Pole siis ime, et see iive nii madal on!

Veel natuke mõtlemapanevat statistikat Singapuri ühiskonna kohta, eriti mu eelmise postituse valguses:

Aasta	Abielud kohaliku mehe ja välismaalasest naise vahel (% kõikidest abieludest)	Abielud kohaliku naise ja välismaalasest mehe vahel (% kõikidest abieludest)
1996	19.1%	4.7%
2005	27.2%	6.9%
2007	32.8%	(andmed pole saadaval)

(allikas: Jones, Gavin W. and Hsui-hua Shen. 2008. International Marriage in Southeast Asia: Trends and Research Emphasis. Citizenship Studies 12 (1): 9-25. )

Tuleb välja et SPG'de protsent Singapuris on tõepoolest ilmselt kaduvväike, kuivõrd nad ilmselt ei ole kuigivõrd suur osa nendest protsentidest. See viimane tabel räägib hoopis millestki muust, mis Singapuris toimub. Nimelt on osade singapurlastest meeste arvates Singapuri naisi keeruline armastada. Seda näideks väljandati kohalikust seriaalis nimega Get Real (2. hooaeg, 27. episood), kust on pärit järgmised väited: “Mõned Singapuri naised on lihtsalt ülbed, eriti need, kes kõrgelt haritud”, “Singapuri naise nõuavad viite asja: head korterit, autot, krediitkaarti, sotsiaalklubi liikmesust ja sularaha” [originaalis: “Singaporean women demand the 5C’s – condo, car, credit card, country club and cash”], “Välismaalased on paremad naise rollis, sest nad on kodusemad, vähem ülbed ja mitte nii materialistlikud”. Niisiis pole sugugi ebatavaline et teatud eas Singapuri mees leiab mõne organisatsiooni (täiesti legaalsete ‘kohtamise korraldajate’) kaudu endale vaga ja tubli Tai, Vietnami, Hiina vmt päritolu naise, kes siia Singapuri parema elu peale tuleb. Meie oma lektori akadeemiliste uurimustöö põhjal tuleb aga välja, et neid naisi koheldakse siin tihti kui ‘koristajana päevasel ajal ja naisena õhtusel ajal’ (allikas: Rattana Jongwilaiwan and Eric C. Thompson. 2012. Thai Wives in Singapore and Transnational Patriarchy. Gender, Place and Culture. [upcoming]). Pole siis ime, et see iive nii madal on!

Miks see iive nii suur probleem siis on? Eks ikka majanduse pärast. Kuna iive ilmselt niipea tõusma ei hakka, tuleb Singapuril oma immigratsiooni-seadusi natuke ümber sättida, kui nad tahavad maailma kõige rikkamate riikide esikolmikus püsida. Immigratsiooni vabakäelisem lubamine pole aga siinsel elanikkonnal sugugi meeltmööda (mis on üsna silmakirjalik, kuivõrd Singapur on üles ehitatud Hiina, Malai, India ja Lääne immigrantide peal). Ideaalis, muidugi, võiksid singapurlased ju õppida, kuidas olla arenenud riik, mitte arenev riik. Samm n-ö Kolmandast Maailmast n-ö Esimesse Maailmasse on tehtud, nüüd oleks vaja selle mõttega ka harjuda ja lapsi teha. Nagu meie ameeriklasest lektor seminari lõpetuseks ütles: “Minu arvates peaksid singapurlased õppima olema natuke vähem materialistlikud ja natuke rohkem teistsugustele väärtustele rõhku panema”.