Tasakaalu otsides - üks kuu Singapuri

Eile sai mul täis 1 kuu Singapuri jõudmisest. Arvestades kui palju ma siin juba näinud ja teinud olen, tundub nagu ma oleks siin tegelikult palju kauem olnud. Teisalt jällegi on aeg jube ruttu läinud (nagu ikka) ning väga imelik tundub mõelda, et juba veerand Singapuris olemise-elamise ajast on läbi. Nagu paljudele meeldib aasta viimastel päevadel möödunud 12 kuud kokku võtta, mõtlesin et panen siia kirja paar mõtet oma esimese kuu kohta.

Minu blogi ja piltide järgi võib teile tunduda, nagu mu elu oleks siin üks suur puhkus, lust ja lillepidu. Kuna ma siiani pole kirjutanud pikalt oma ülikoolist, õpingutest ja loengutest, on see täitsa arusaadav (siinkohal annan endale lubaduse, et järgmise nädala jooksul tuleb siia põhjalikumat sorti kirjutis NUS-i kohta). Tegelikkuses olen jaanuari teisest nädalast alates - kui loengud pihta hakkasid - üritanud igasse nädalasse, igasse päeva mahutada nii palju kui võimalik, kõike õppimisest kuni reisimise ja hilisõhtuste vestlusteni. Ma olen väga rahul, et olen tohutult palju jõudnud näha ja teha ning seminarides särada, aga see nädal läks asi juba niiviisi üle käte, et unetunde jäi liiga väheseks. Justkui polekski TIK-is oma õppetundi kätte saanud, arvasin et saan selgelt liiga vähese ööunega täiskiirusel edasi panna.

Tulemus oli see, et täna pärast hommikust giidiga jalutuskäiku Singapuri Botaanikaaeda, ei jõudnud ma oma Bourdieu ja Said'ini, vaid hoopis lõunauinakule. Ja seda pärast suurt tassitäit musta kohvi, mis lihtsalt üldse ei mõjunud. Ignoreerisin häirekellasid, mis teatasid et magan päeva maha ja ei jõua seda ja teist ja kolmandat teha-näha. Selgelt oleks mul vaja leida tasakaal õppimise-töötamise, Singapuri uurimise ja lihtsalt puhkamise vahel. Viimase jaoks on siinoldud aja jooksul liiga vähe aega olnud - kõik mu lemmikud blogid on lugemata, sarjad vaatamata ning viimase kuu aja jooksul olen ainult ühe filmi vaadanud. Mitte et ma tohutult puudust tunneks mittemidagitegemisest, pigem on asi selles, et mulle on seda selgelt vaja. 

Ma ei tea veel kuidas, aga ma pean leidma tasakaalu, kuivõrd ma olen siin nii õppimise pärast kui ka reisimise/Kagu-Aasia avastamise pärast. Arvutasin välja, et kuna Inglismaal loeb mu 2. aasta bakalaurusekraadi lõpuhindest 25%, siis see semester loeb 12.5% ehk iga siinne aine umbes 4%. Seda on väga vähe, aga lõppkokkuvõttes ei muuda see number midagi. Seda seepärast, et tegelikult pole asi hinnete saamises, vaid selles kuivõrd ma naudin siinseid loenguid ja seminare (ärge saage valesti aru, Manchesteris nautisin ka, aga siinpool maailma on paratamatult inimestel tihti teine vaatenurk, mis on huvitav vaheldus - sellest pikemalt mu kooli-teemalises postituses). Ja samas naudin ka seda, et saan Singapuris 4 kuud järjest turisti mängida, või mõnes mõttes kohalikuks hakata. Aga mõnikord on oluline ka aeg maha võtta... ja teha mitte midagi.