NUS

Minu vahetusülikooliks Singapuris on NUS - National University of Singapore (Singapuri Riiklik Ülikool). Tegemist on väga kõrge tasemega ülikooliga, igasugu maailma ülikoolide edetabelites on ta enamasti umbes 30. positsioonil (2011. aastal Times'is neljakümnes, QS'is kahekümnekaheksas, Guardian'i järgi kahekümneseitsmes). Mingid tähtsad inimesed on NUS-i nimetanud 'parimaks ülikooliks Jaapanist Iisraelini'. Olgu, need tabelid annavad väga hea ja konkreetse ülevaate teatud kriteeriumide järgi, aga eri maailma otstes asuvaid ülikooli on minu arvates väga keeruline sedasi ritta seada. Jätan siinkohal kõrvale kõik need põhjused, miks üldisemalt koolide ning ülikoolide edetabelitesse rivistamine on vastuoluline ja problemaatiline ning keskendun oma kogemustele.

NUS-i raamatukogu 

Eelmainitud maailma ülikoolide edetabelites on minu koduülikool, Manchesteri Ülikool, enamasti NUS-i kannul, üks-kaks kuni seitse kohta allpool (v.a. Guardian, kellele lihtsalt ei meeldi Manchester, ei maailma ega UK ülikoolide kontekstis). Minu arvates on aga Manchesteri Ülikool ja NUS täiesti võrreldamatud justnimelt nende asukoha pärast. Minu kogemuse põhjal on mõlemad ülikoolid väga tasemel, väga heade võimaluste ja ressurssidega ning maailmatasemel lektoritega. Praeguseks on mulle mulje jäänud, et põhiline vahe on ülikoolide asukohas ja sellest tulenevatest asjaoludest - ja just asukoha tõttu on need ülikoolid võrreldamatud.

NUS on põhimõtteliselt Aasia Oxford või Cambridge. Siia saavad sisse ainult kõige-kõige paremad ja seda sõna otseses mõttes. Kohalikud ja teised täiskohaga õpilased on mulle seletanud, et NUS-i intervjuule saavad ainult need, kellel keskkooli lõputunnisusel/eksamitel kõik hinded viied on (või noh, nende süsteemis A-d) ja kellel on lisaks ette näidata lõpmatu nimekiri õppetöövälistest hobidest. Et ülikooli sisse saada peab siis õpilane lisaks veel intervjueerijad pahviks lööma oma teadmistega või mõne ülijõuga. See on teistmoodi Manchesterist mitte ainult sellepärast, et Manchester pole Oxbridge - NUS-i on lihtsalt tohutult palju suurem konkurents. Siia kandideerivad kõige paremad õpilased mitte ainult 4-miljoni inimesega Singapurist, vaid Indoneesiast Hiina ja Jaapanini välja. Ja olen teiega aus, ma ei tea NUS-is ühtegi täiskohaga üliõpilast, kes oleks ülikoolile eelneva hariduse saanud Euroopast, Ameerikast või üldse kuskilt väljaspoolt Aasiat. Samas Manchesteris (ja üldse enamikes Suurbritannia ülikoolides) on Aasiast pärit väga palju täiskohaga üliõpilasi.

Sellest kõigest tulenevalt oodatakse NUS-is üliõpilastelt palju rohkem kui Suurbritannias. Siin on minu kohustusliku lugemise nimekirjad pikemad kui Manchesteris. Täiskohaga üliõpilased võtavad siin vähemalt 5 ainet ühes semestris (Manchesteris kõigub see minu erialal 3-5 vahel). Tundub, et NUS-i täiskohaga üliõpilased õpivad ajaliselt tohutult palju rohkem kui Manchesteris. Nind ülejäänud aja on nad kooriproovides, näidendiproovides, tantsuringides, spordivõistlustel või näiteks teel maleklubist ülikooli raadio koosolekule (samal ajal kõrvaklappidest kõlamas eelmise nädala loengu lindistus). Võib-olla ma natuke liialdan, aga idee jääb samaks - olen näinud inimesi tegemas tervisejooksu 3 või 4 hommikul ning mu sõber Liisi teab ühte kohalikku, kes kahel päeval nädalas ei maga ning ülejäänutel öödel magab 5-6 tundi. Sest nii jõuab rohkem. Ma ise tean kohalikke, kes on inimlikumad, aga üldiselt on siiski kombeks palju õppida ja palju huviringidest osa võtta.

Kusjuures mulle tundub, et paljudele NUS-i üliõpilaste suhtumine ülikooli hoopis teistsugune kui see, millega ma harjunud olen. Ülikoolis õppimine on justkui kohustus, mitte siiralt huvitav ja miski mida nad tahaks teha. Jällegi - alati on erandeid, aga jääb mulje justkui nad teeks kõike sest peab. Manchesteris üliõpilased pigem õpivad-loevad, sest neile meeldib või on huvitav. Ma ei väida et üks meetod on parem kui teine, aga mulle isiklikult meeldib küll pigem kui mu kaasüliõpilased on asjast siiralt huvitatud ja osalevad vestluses innuga, mitte selleks et hea hinne saada. NUS-i ülikoolikultuur meenutab paljuski põhikooli või keskkooli Eestis. Siinne heade hinnete saamisele keskendumine on ilmselt põhjustatud eri asjaoludest - paljudel töökohtadel (sh riigiasutustes) oleneb töötaja palk otseselt ülikooli hinnetest, paljud üliõpilased on oma pere ainsad lapsed ning seega lasub neil suurem vastutus, samas on Aasia rahvarohkuse tõttu siin lihtsalt üldiselt suurem konkurents ning inimestele on võistlusvaim justkui sisse kodeeritud.

minu teaduskonna söökla

Nii Manchesteris kui NUS-is on kaasaegsed võimalused ja vahendid ülikoolilinnakus, aga siin Singapuris on kõik hooned modernsed (osad Manchesteri omad on pisut vanamoelised), ning ülikoolil on oma jõusaalid, spordikeskus ja väliujula, mille kasutamine maksab väga vähe võrreldes Manchesteri võimalustega.  NUS-i ülikoolilinnakus sõidab umbs 5 erinevat tasuta, konditsioneeritud bussiliini, mis sõidavad iga hoone lähedusse - sest siinses kliimas ei taha jala käia mitte keegi peale mõne üksiku ära eksinud eestlase. Tänu ekvatoriaalsele kliimale näeb muidugi NUS-i linnak välja palju ilusam oma lopsaka floraga, aga Manchesteril on jällegi uhke ja vana peahoone. Singapuri ülikooli sööklad teevad iga kell Manchesteri omadele ära - valiku ja hinna pärast. Seni olen kõige rohkem külastanud The Deck'i, sest see asub minu teaduskonna hoonetekompleksis (mis on suurim labürint eales - koosneb 7 eri hoonest, mille korrused ei ühti). Samas pole NUS-i linnakus baari - Manchesteris on üliõpilasesindusel oma võrdlemisi odav baar - mis pole väga üllatav kuivõrd ülikoolilinnakus ja ühikates on alkoholi tarbimine keelatud.

üks mu teaduskonna hoonetest

veel üks

Nagu juba mainisin - lektorid on mõlemas ülikoolis tasemel. Siinsed on huvitavad kuna neil on enamasti teistsugune perspektiiv kui neil, kes Suurbritannias. Et postitus liiga pikaks ei veniks, kirjutan oma ainetest teinekord eraldi, aga olgu öeldud, et kaks mu lektoritest on ameeriklased (mõlemad kusjuures abielus jaapanlannadega...), kolmas on singapurlane.

NUS-i raamatukogu tagaaed