Saar nimega Ubin

Eile oli mul on tunne, nagu ma oleks ära käinud mõnes teises riigis, kui tegelikult käisime lihtsalt üles 10 ruutkilomeetri suurusel Singapuri saarel. Pulau Ubin on minu jaoks Singapuri teises otsas. Minu ülikool ja ühikas on põhimõtteliselt Lõuna/Edela-Singapuris ning Pulau Ubin on Kirde-Singapuris. Sinna saamiseks jalutasime 10 minutit, sõitsime 40 minutit metrooga, 40 minutit bussiga, otsisime paati umbes 10 minutit ja siis sõitsime paadiga 15 minutit. See on üldiselt väga hea ühistranspordisüsteemiga pisikese Singapuri kohta pikk aeg. Vähemalt nägime bussi aknast kõikvõimalikke elumaju ning tuli välja, et kõik Singapuri elanikud ei elagi kortermajades. Nad elavad ka majades, mis palmide, lihtsa ning ilusa välimuse ja basseinidega jätavad tunde, nagu oleksid kuskil Lõuna-Euroopas.

selliste paatidega pääseb Pulau Ubin'ile

meie paadi kapitan 

Pulau Ubin on täiesti teistmoodi kui terve ülejäänud Singapur, mida ma seni näinud olen, seda mitmel põhjusel. Esiteks pole seal mitte ühtegi modernse ning läänelikus mõistes uue välimusega maja. Seega jääb mulje nagu oleks saarel 30 aastat tagasi aeg seisma jäänud. Külaelule lisavad vürtsi kohalikud, kes pea üldse inglise keelt ei räägi - kui välja arvata need, kes turistide jaoks vigased fraasid "1 dollar ja viiskümmend senti" või "viimane paat läheb... no umbes enne päikeseloojangut" ära õppinud on (see-eest on igal pool väga selged ja korralikud sildid-kaardid-juhendid - nt. "vale tee, pööra ümber").

Üks kohalike majadest

Kuigi Singapur on üldiselt väga roheline - siin on väga palju parke, niisama lopsakat loodust ja puid siin-seal teepervedel - on Pulau Ubin ikka üleni roheline. Kui paadiga sinna teel olime, tundus et saar ongi üks suur vihmamets ning ega me väga valesti ei arvanudki. Saarel laenutatud ratastega sõitsime päeva jooksul saare risti-rästi läbi, koguaeg ümberringi vihmamets ning selle täielik vaikus, mida mujal Singapuris naljalt ei leia. Tõsi, sinna juurde käisid üksikud (vahel päris valjud...) džungli-hääled, -lõhnad ja muidugi imekaunid vaated. Ühes saare osas liikusid vabalt ringi ka sõbralikud metssead, kes turistidest ei hoolinud, ning õelad ahvid, kes turisti varast väga palju hoolisid. Kui kõrvale jätta ühikas kohatud gekod, linnud ja liblikad, siis need olid esimesed metsikud loomad, keda ma Singapuris kohtasin (Sentosa saarel oli silt "ärge toitke ahve", aga ahvidest polnud kippu ega kõppu). Mereäärsel jalutuskäigul nägime ka väikeseid krabisid ja mõnda üksikut veelooma veel, koos väga mitmekesise taimekooslusega muidugi.

loomad

vihmametsas kruiisimas

Laenutatud rattad olid natuke logud…

...seega saime paar tatoveeringut...

…ning päeva lõpuks oli üheksast jalgratturist alles 7 (ehk Oliver ja ta 6 naist).

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Pulau Ubin on vahva koht selle eheduse pärast. Kuigi seal on üks kuni mitu turisti ja väga selgelt turistidele mõeldud tegevusi ning asju (nt. tühjad hütid, kus jalga puhata, juhendavad sildid ning mõni asfalteeritud tee), on kontrast Sentosaga lõpmatult suur. Ubin on lihtsalt nii ehe ja mõnusalt looduslähedane, et igaüks võib ette kujutada et iga Kagu-Aasia saar oleks selline, kui siinsel piirkonnal poleks globaalseid mõjutusi ja ehitisi. See on muidugi väga lihtsustatud mõtlemisviis, sest sellist asja nagu ilma väliste mõjutustega kultuur pole olemas. Samamoodi on iga lugu "senini puutumata" külast, saarest või hõimust tegelikult müüt, ükskõik mida te lehest lugeda või Reporterist kuulda võite. Võib-olla pole see teile üllatav, aga eurooplased polnud ilmselt esimesed ega viimased, kes (Kagu-)Aasiat avastasid ja mõjutasid (samas võimalik, et nad olid esimesed, kes siin oma võimu peale surusid ja kohalikud kultuurid oma koloniaalvõimu alla sundisid).

Igatahes eelistan ma Ubina-taolist saart Sentosale, isegi kui viimases on imekaunid valged rannad ja Victoria's Secret. Või võib-olla justnimelt selle pärast.