Bahasa Indonesia - indoneesia keel

Indoneesia keele õppimine tundus alguses väga lihtne ja lootustandev – Singapuri ülikooli tunnid olid väga professionaalsed ja huvitavad ning materjalid lihtsasti hoomatavad. Aga noh, meie õpetajad olid üsna leebed meiega häälduse osas. Indoneesia keele korrektne hääldus vajab selliseid häälikuid, mis mulle natuke raskusi valmistavad ja singapurlastele (kelle emakeel on inglise keel) veel rohkem raskusi valmistasid. Ma arvasin, et ma saan päris hästi hakkama.

Indoneesias selgus muidugi, et mu hääldus jätab soovida, rääkimise kiirus on ebaadekvaatne ja sõnavara on ütleme nii et 3 kuu õppimise tasemel. Hädavajaliku saan räägitud, natuke oskan ka bercakap-cakap (smalltalk’i rääkida ehk väga algelist ja lihtsakoelist vestlust arendada). Üldiselt kohalikud muidugi hindavad seda, et üks bule natuke indoneesia keelt räagivad, aga minu jaoks natuke ootamatult naeravad mu õpilased mu üle iga kord kui ma midagi indoneesia keeles ütlen. Selgituseks ütlevad nad, et mu hääldus on lihtsalt NII naljakas. Nad pole ju mitte kunagi kuulnud võõramaalast indoneesia keelt purssimas ja see on neile lihtsalt siiralt… naljakas.

Selge on see, et keelt ma siin suhu ei saa. Pea kõik indoneeslased on kakskeelsed. Emapiimaga tuleb teile kaasa kodune keel (mis Jaava saarel on enamasti vastava piirkonna variatsioon jaava keelest) ning telekast, ametlikest olukordadest, koolist jne õpivad nad selgeks n-ö indoneesia keele, mis sajandeid tagasi standardiseeriti saarestiku lingua francaks sai – muidu on Indoneesias eri andmetel 300-700 eri keelt kasutuses.

Igapäevaolukordades ja sõpradega räägitakse siin Semarangis jaava keeles, õpetajate-lektoritega enamasti indoneesia keeles, telekas indoneesia keeles, poes-kohvikus-avalikus ruumis võõraga enamasti (kuid mitte alati) indoneesia keeles. Minu kuulmisele on jaava ja indoneesia keel täitsa erinevad, enamus sõnadest pole üldse omavahel sarnased. Niisiis on mul igapäevaselt oma indoneesia keelt suht keeruline niisama harjutada – kui telekas ja minivestlused poodides, söögikohtades jne välja arvata, ümbritseb mind enamasti jaava keel. Ja ülikoolis räägitakse minuga muidugi inglise keeles, sest selleks ma siin ju olengi.

Singapuris õppides kirjutasin aeg-ajalt ülesse sõnad, mille kirjpilt (ja vahel häälduski) eesti keelest tuttav, aga tähendus enamasti täiesti erinev – vasakpoolne sõna on siis indoneesia keeles ja parempoolne eestikeelne tõlge:

madu – mesi

muda – noor

laut – meri

juga – ka

kaos – t-särk

kaos kaki – sokid

sama – sama (!)

enam – kuus

hari – täna

lagi – veel/rohkem

kursus – kursus

kiri – vasak

Mõned õpilased viisid mu täna hommikul šoppama. Uskuge või mitte, aga nad on kõik umbes 19-20aastased. Minu vanuseks pakutakse siin tavaliselt umbes 25. Õues oli umbes +35 kraadi.