Singapuri koduabilised

Ühel päeval, kui me käisime Bukit Timah looduskaitsealas matkamas, nägin ma midagi pisut kummalist. Teel Bukit Timah'isse sõitis buss mööda suurest kohalikust kaubamajast, millel oli suur reklaamplakat "Koduabilised otse Myanmar'ist" (Myanmar=Birma). Pidasin seda pisut veidraks, et sedasi koduabilisi reklaamitakse ja et oluline oli jus see, et nad Birma päritolu on. Järgneva paari nädala jooksul märkasin, et siin-seal mainiti Singapuri koduabiliste-kultuuri. Muuseas oli näiteks postimehes uudisnupuke, mis mainis et nüüd on Singapuris koduabilistele kohustuslik anda üks puhkepäev nädalas.

Kuivõrd olin nagu natuke kuulnud sellest koduabiliste teemast, aga väga konkreetselt keegi mulle midagi pikemalt ei seletanud, küsisin oma ameerikalsest lektorilt sobival hetkel otse, et kuidas siis asjad käivad. Tuleb välja, et Singapuris on pea kõigil koduabilised - muidugi mitte vaesemal elanikkonnal, aga keskklassil ja kõigil, kelle elatustase üle keskmise, on koduabiline lausa normiks. Mu lektor ise on abielus jaapanlannaga ja neil on kaks last, kuid neil pole täiskohaga koduabilist, mis pidi siin imestamist väärt olema lastega peres. Neil on lihtsalt üks lapsehoidja, kes iga päev lapsed koolist-lasteaiast toob ja neid hoiab paar tundi. 

Selline koduabilise-kultuur on välja kujunenud just seetõttu, et Singapuri lähedal olevatest riikides (Indoneesiast India ja Bangladeshini välja) on olemas suur elanikkond, kes naljalt juba sellisest tööpakkumisest ära ei ütle. Kuivõrd Singapuri elanikud on enamasti võrdlemisi rikkad, tekibki sobilik olukord, kus värsked lapsevanemad tahavd oma karjääriredelil edasi püüelda, nii et vanavanemad ja väiksed lapsed jäetkse immigrantidest koduabiliste hoolde. Kuna selline olukord on niivõrd levinud, on Singapuri valistus isegi välja andnud eraldi seadused, mis muuhulgas näiteks keelavad koduabilistel rasestuda (teoreetiliselt peab iga koduabiline iga 6 kuu tagant tervisekontrollis käima, kus tehakse kindlaks, et ta pole rase ning et tal pole suguhaiguseid - positiivsete tulemuste korral võib tööandja ta päevapealt vallandada) - jälle üks vahva viis kuidas Singapur residentide isiklikku elu kontrollib. Eelmainitud uudis postimehes osutus natuke eksitavaks küll, kuivõrd seadus, mis tagab koduabilistele vaba tööpäeva, jõustub alles järgmine aasta.

Uurisin pisut hindu ja tuleb välja, et täiskohaga koduabilise eest tuleb maksta 170-265 SGD (100-160 EUR) kuus valitsusele ning koduabiline ise saab palka keskmiselt 600 SGD (360 EUR) kui ta on pärit Filippiinidelt ja keskmiselt poole vähem kui ta on näiteks Sri Lankalt või Indoneesiast. Keskmise palga erinevus tuleneb sellest, et teatud riikide koduabilised on väidetavalt efektiivsemad ja nende inglise keel on parem (samas Filippiinide valitsus näiteks nõuab, et nende kodanike miinimumpalk oleks teatud tasemel). Need palganumbrid käivad nende koduabiliste kohta, kes elavad samas korteris/majas, kus töötavad. Niisiis saadavad nad enamasti pea kogu oma palgast koduriiki tagasi.

Kui Bukit Timah'ile sõitsin, ei teadnud Singapuri koduabilise-kultuurist veel piisavalt, et sellest plakatist pilti teha. Kui satun sinnakanti veel, siis teen.