Singapurist ära ja tagasi

Eelmine nädal oli mul vaheaeg. Vaheaeg?! Veebruaris?!? Jah, ja tegelikult pole see midagi imestamist väärt, sest see vaheaeg tähistas seda, et pool semestrist on juba läbi (eksamiperiood välja arvatud). Vaheajaks tuli mul pere siia külla, mis oli väga tore. Veetsime esimesed 3 päeva Singapuris, ning ma sain oma professionaalset giiditeenust osutada - käisime läbi kõik olulisemad kohad ja maitsvaimad söögikohad, aga jõudsin ka esimest korda Universal Studios'sse (põhimõtteliselt Disneyland-i taoline teemapark). Ülejäänud vaheaja veetsime paradiisisaarel Koh Lipe'l, Taimaal, mis oli ausalt ka üks mõnusamaid puhkuse kohti, kus ma käinud - pilte saate näha siin. Et teid natuke kadedaks ka ajada, võin öelda et snorgeldasime iga päev, sain mõnusa päevitusrandi ja puhkasin end supermõnusalt välja (mainimata supermaitsvat Tai toitu). Tagasi Singapuri jõudnud, sai kohe selgeks kolm asja.

Madagaskari multika tegelased Universal Studios’e teemapargis

Koh Lipe 

Esiteks, üllatus-üllatus, vaheaeg on otsas ja tuleb jälle tööle hakata.

Teiseks, perekeskkonnaga harjub väga kiiresti ära. Ühelt poolt olen Singapuris pisut puudust tundnud sellisest kodusest perekeskkonnast, kuivõrd ühikas meil seda pole tekkinud ning enne Singapuri tulekut oli Manchesteris see neljakesi majas elades justkui olemas. Ühikas elades on elukorraldusväga iseseisev, mis - ärge minust valesti aru saage - mulle väga meeldib (kui ei meeldiks, poleks vist Tallinnast kaugemale ülikooli läinudki), kuid pole siiski nii harjumuspärane kui perekeskkond. Mõningal määral olen seda muidugi kompenseerinud sõpradega siin Singapuris, kellega tihedalt suhtleme, koos õhtust sööme ja hiliste tundideni maailma-asju arutame. Vaheajal  tekkis oma perega paratamatult see efekt, et ma elasin sisse n-ö lapse rolli. Singapuris olles võib-olla pist vähem, kuivõrd ma olin mõningal määral otsustaja (giidi) rollis, kuid ülejäänud reisi osas olin sellistes küsimustes automaatselt passiivsem eri põhjustel. Pere korralduses lapse rollis olemine on väga mugav ja täpselt see, mida puhkamiseks vaja oligi. Mõnes mõttes võib isegi öelda, et puhkusele minnes on kõik mõningal määral lapsed, kuivõrd enamasti puhkusel pole neid vastutavaid kohustusi, mis igapäevaelus (toidutegemisest ja koristamisest töökohustusteni välja). Sellest, kuiväga ma nende mõne päevaga perekeskkonnaga ära harjusin, sain aru siis, kui pidin iseseisvalt Koh Lipe'lt Singapuri seiklema nii, et lennukist maha ei jääks. Nüüd olen väljapuhanud ning tagasi iseseisva üliõpilase rollis.

Kolmandaks, natuke vähem kui kahe kuuga on Singapur juba natuke koduseks saanud. Lennujaamas piiri ületades sain uhkelt minna läbi elanikele mõeldud värava ning juba tuttavas linnapildis tunnen end nagu kala vees, vähemalt Taimaaga võrreldes - tean, kuidas asjad toimivad ja kuidas saab punktist A punkti B. Omaette õndsalt naeratades ja mõtteid mõlgutades läksin oma reisiseljakotiga lennujaamast metroo peale ning kui rongilt välja astusin, teadsin kuhu on vaja maha minna, et toidupoodi saada. Päevitunud, eestikeelne raamat näpus ja hiiglaslik seljakott seljas nägin ma ilmselt välja nagu turist, sest üks onu pidas mulle vajalikuks öelda "Hei, kesklinna saab hoopis teiselt perroonilt!". Kavalalt naeratades tänasin kohalikku onu ja vastasin et ma ei lähegi kesklinna. Tatsasin perroonilt maha ja metroojaamast välja ning heale tujule vastukaaluks pidin natuke iseendas pettuma. Olin Tanah Merah metroojaama ajanud segamini ühe teisega, mille küljes on suur kaubanduskeskus. Kusjuures enamikel metroojaamadel on tegelikult poed kohe kõrval või küljes, Tanah Merah on üks vähestest millel pole. Seega võib öelda, et Singapur on mulle juba natuke kodune, kuid ma ei tunne Singapuri läbi ja lõhki, vähemalt mitte veel. Tatsasin perroonile tagasi ja natuke targemana sõitsin edasi.