Tagantjärele Singapurist - 1

Mis on mul veel Singapuri kohta ütlemata? Singapuril on mõned päris omapärased tunnusjooned, mis teevad sellest päris erakordse riigi. Endalegi üllatuseks pole maininud (ei ole ju?) oma blogis veel Singapuri kohta seda, milline edulugu selle riigi ajaloos tegelikult peitub. Vaid ühe põlvkonnaga sai sellest arenguriigist arenenud riik ning kahe põlvkonnaga tõusis ta maailma kolme kõige rikkama riigi hulka. Kuidas?

Singapuri eeliseks oli strateegiliselt suurepärane asukoht kaubanduseks, kuid peamise töö tegid ära immigrandid. Singapur põhimõtteliselt tekkis Hiina ja Malai päritolu immigrantide sissevoolust ning kasvas nende samade immigrantide raske töö toel. Läbi ajaloo on enamus immigrante emigreerunud kuna olid oma riigis tagakiusatud või töötud, Singapuris anti neile võimalus tööd rügada ja oi, kuidas nad siis rügasid! Praeguseks on Singapuri immigratsioonipoliitika natuke teistsugune, kuivõrd kõikidele immigrantidele ei taheta anda igasugu eeliseid – nii et näiteks koduabilised ja ehitajad saavad vaid limiteeritud õigused (selle poliitika kohta on Singapuris natuke kriitikat, kuna Singapuri iibega on nii nagu on).

hotell Marina Bay Sands (avatud 2010, praeguseks Singapuri üks peamisi sümboleid)

bassein selle hotelli katusel

Singapuri edulugu soosis kindlasti ka nende autokraatlik riigikorraldus. Ametlikult on Singapur parlamentaarne vabariik, aga praktikas on tegemist ühe partei riigiga, kus valitsus kunagi ei vahetu – võimul on PAP (People’s Action Party, ehk Tegutseva Rahva Erakond). Teistele parteidele antakse valimiste eel vaid limiteeritud võimalused kampaaniateks ning kuuldavasti kui mõni piirkond eelistab oponente, siis pärast valimisi on selle piirkonna elanikel probleeme toetuste saamise ja üldise heaolu korraldamisega. Lihtsalt nagu karistuseks. Samas, tänu sellisele üheparteipoliitikale saavad Singapuris asjad tehtud. Tahtsid arenenud riigiks saada – said ja kuidas veel. Tahtsid palju turiste – seda Hiiumaa suurust riigikest külastab iga päev 1 miljon turisti. Enamus nende vaatamisväärsusi on küll lihtsalt ehitatud, aga see toimib. Kes ei tahaks ägeda vaatega infinity basseinis jalgu üle ääre kõlgutada (pean ütlema, et väga äge oli vaadata kuidas päikseloojangu paiku terves Singapuri kesklinnas tuled järjest põlema pandi - Singapuri kesklinn ja pilvelõhkujad on pimedas eriti kaunid, sest Singapuri valitsus sünkroniseerib nende hoonete valgustatuse)? Tahtsid ehitada maailma kalleima botaanikaaia koos loomaaiaga? Valmib selle kuu lõpus, täpselt graafikus. See läheb kokku maksma pool miljardit eurot ja et vaade ilusam oleks, viiakse lähiaastatel lähedalasuvad kiirteeviaduktid maa alla. Stabiilsed tingimused ja majanduslik edu tähendab seda, et Singapuris viiakse plaanid täide. Seadused ja reeglid tagavad puhta ja toimiva riigi, ning piirid ongi ju need, mis tekitavad turvatunde.

Kahjuks see lugu pole päris nii lihtne. Selline kontroll ja autokraatia tähendab palju bürokraatiat ja ning limiteeritud demokraatlikke võimalusi rahvale. Singapuris näiteks puudub ajakirjandusvabadus, aga ihunuhtlus ja surmanuhtlus kehtivad teatud puhkudel. Kusjuures riik hoiab enamasti saladuses, kui palju ja mille eest surmanuhtlust rakendatakse. Lisaks pole tegelikult Singapuri edulugu sugugi ühtlane – lisaks immigrantide nappidele tingimustele on Singapuris tegelikult veel probleeme. Kuigi Singapur üritab jätta mulje, et on üdini rikas, multikultuurne, puhas ja ohutu, on see vaid müüt. Just nagu Hiina majandusliku kasvu ja edu taga on miljonid kasinate elutingimustega näljased põllutöötajaid, on Singapuri rikkuse-muinasjutus vaesed ja tagakiusatud tegelased, kellest ametlikult juttu pole. Niisiis võibki Singapurist jääda kaasaegse troopilise Aasia musternäidise mulje, kus eri kultuurid rõõmsasti koos rikkuses suplevad.  Selline kõneviis on dominantne ja idealistlik kitš.

Kuku raadio saates “Reisirada” mainis Eesti aukonsul Singapuris, Sonny Aswani, et Eestil tuleks Singapurist eeskuju võtta, ning immigrantidele uksed avada, kui tahame majanduslikku edu. Et Eestil on teoorias valida, kas saame rikkaks või säilitame rahvusriigi. Ma arvan, et paljud patriootlikud eestlased eelistavad rahvusriigi varianti. Aga sel juhul rändavad paljud välja, läände, Skandinaaviasse ja mujalegi rikkusi otsima ning Eestist saavad inimesed otsa ju? Lisaks on sotsiaalteadustes suur debatt selle üle, kas rahvusriigil kui sellisel üldse pikas perspektiivis kohta on tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Kes siis teaks, mis tee Eesti valima peaks.