Söömiskommetest

Jaava toitudes kasutatakse üldiselt palju riisi, nuudleid, tofut ja sojaube muul kujul, tšillit, kookospiima ja igasugu erilisi maitseaineid. Jaava saar on aga päris suur nii et tegelikult on igal piirkonnal oma eripärad, kuid inimeste ringiliikumisega on ka näiteks Lääne-Jaava parimad palad põhjas, lõunas ja saare idaosas üldiselt saadaval. Üldjoontes pole Kesk-Jaava (kuhu kuulub ka Semarang) toidud väga vürtsikad ning on pigem magusapoolsed – toidud teevad magusaks kookospiim ja palmisuhkur.

Igapäevatoite kokkavad enamus pered ise. Köögivarustuses on alati olemas riisikeetmisaparaat ja gaasipliit (ilma ahjuta). Enamus toite on praetud rohkes õlis. Indoneeslastele meeldib toidu kõrvale (või niisama snäkina) süüa krupukeid või kripikuid – põhimõtteliselt on tegemist krõbinate-krõpsudega. Krupuk või kripik on tavaliselt tärklisepõhine ja ülejäänud koostisosadeks on krevetid, riis või riisijahu, kala, sibul, tofu või peaaegu ükskõik mis muu. Ma ei tea täpselt kuidas neid valmistatakse, aga ma tean et enne õlis küpsetamist peavad need krõbinad päikese käes kuivama. Üldiselt on tegemist suht mõttetu snäkiga, see on umbes kohalik versioon kartulikrõpsudest (tavaliselt maitsetum küll kui kartulikrõpsud), aga mõni versioon on üsna huvitava maitsega. Näiteks on ühte riisijahupõhist krõbinat maitsestatud pähklite ja sidrunheinaga. Enamasti tulevad krupukid appi aga siis, kui toit on liiga vürtsikas.

Krevetikrupukid warungis 

Indoneesias on põhilisteks söögikohtadeks warungid ning wartegid. Warung tegelikult tähendab söögiletikest või käru, mis liigub ringi. Et kõik teaks millal warung lähenemas on, on igal kärul oma kõla – muusika või trummike, mille järgi tunneb toas olles ära kas möödumas on nuudlite käru, jäätisemüüja või miski muu. Warungiteks kutsutakse siin ka tegelikult lihtsaid nurgapealseid sööklaid ning õhtuti püsti pandavaid telke, mis on odavad ja pakuvad erinevaid kohalikke sööke. Wartegid on kolmas variant, mis on pärit Tegali linnast (warteg = warung Tegal), seal on tavaliselt nii-öelda ühekordne rootsi laud, igaüks tõstab endale portsu meelepärast. Ühes mu lemmikus wartegis on tavaliselt valikus riis, nuudlid, kapsa-porgandisupp (mis pannakse riisi kõrvale), igasugu erinevaid praetud juurviljasegusid, lihapallid, suitsukala kastmes ja erinevad praetud omletitaolised asjad.

Warungis kohalikke toite uurimas

Pisut harjumatu on siinsete warungite ja wartegite juures see, et isegi kui sööd n-ö rootsi lauas või ostad tänaval letikesest süüa, siis maksad alati pärast söömist (kui just take-away ei osta). Teenindajad-kokad sealjuures meeles ei pea, et kes mida tellis või taldrikule tõstis, nii et iga klient loetleb enne lahkumist oma toidud-joogid ausalt üles ja maksab siis summa, mis talle öeldakse. Sellise aususe peal warungid ja wartegid töötavadki.

Minu siinsed lemmikud on lemper ja tempe. Lemper on sushi sarnane banaanilehe sisse keeratud riisirull. Seda valmistasime Singapuris indoneesia keele klassiga ka. Tempe on sojaubadest kääritatud pala, mis on Jaava saarel laialt levinud kui kõige odavam proteiiniallikas. Tempe juures meeldib mulle kõige rohkem selle tekstuur, see on midagi pähkli ja liha vahepealset. Maitse osas pole tempe midagi väga erilist, üsna lihtne ja kergelt soolane. Tempe tavaliselt praetakse viiludena õlis või siis hakitult koos magusa sojakastme ja muude lisanditega. Tempest tehakse ka otseloomulikult ühte sorti krupukit.

Küpsetamata tempe, pilt wikipediast.

Üldiselt on siin liha võrdlemisi kallis, nii et tofu ja sojatooted on üsna levinud ja populaarsed. Lisaks süüakse siin igasugu siseelundeid ja muid loomade osi, mida ma tavaliselt toidulaual näinud pole. Näiteks pole sugugi ebatavaline, kui söögikoha või lihtsa warungi menüüs on muuhulgas kanamaks, kana soolkond või kana süda. Ükskord oli mu taldrikus koos praetud riisiga 2 satay-d (Jaava saarelt pärit, Aasia variant šašlõkis), ühel liha ja teisel reas kana pugu (gizzard inglise keeles), kana sool ja kana maks või süda – ei teagi kumb see viimane oli. Sõin vapralt ära, uuesti enam ei sööks. Lehma ja kitse siseorganeid (sh samuti maks, sool, süda jne) peetakse siin delikatessideks. Mu õpilased rääkisid ka mulle, et osades Jaava saare piirkondades süüakse lehma nina ja kõrvu.

Ükskord ostsin nurgapealses wartegis enda arust taignas praetud kanakoiva. Söömise käigus selgus, et tegmist polnudki koivaga, vaid kana kaela ja peaga. Liha polnud väga palju ja söögiisu läks ära, kui pealuu nähtavale tuli. Selle loo peale rääkis mu sakslannast sõbranna Alexa, kuidas ta ükskord nasi goreng babak’i ostis – nasi goreng tähendab praetud riisi, babak’i tähendust ta ei teadnud – ning riisiga oli taldrikul imelik must-valge neljakandiline tükk. Alexa proovis seda paar ampsu süüa, aga ei maitsenud. Paar päeva hiljem sai ühelt kohalikult teada, et tegmist oli lamba nahaga. Sama kohalik rääkis meile ka, et teatud tüüpi krupukit tehakse siin lehmanahast.

Aga peaasi et sealiha ei söö, sest seda Koraan ei luba.