Koduigatsus (pigem koduigatsushaigus)

Singapuris põdesin elus esimest korda läbi koduigatsuse ja nägin ka teisi vahetusüliõpilasi, keda ühel või teisel moel ning ajal koduigatsus kimbutas. Minu arvates on ingliskeelne sõna homesickness palju asjakohasem, sest see on rohkem koduigatsushaigus kui lihtsalt kodu igatsemine. Mitte, selle põdejatel midagi viga oleks, vaid pigem kuna koduigatsushaigus on konkreetselt millegi põhjustatud, selle vastu on abinõusid ja ta läheb üle! Manchesteris ikka vahel igatsesin kodu, aga koduigatsushaigus on midagi muud. Vahetussemestril olles koduigatsushaiguse põdemine oli nagu kooli kõige popima kutiga käimine, samas iga päev pead murdes, et miks see tundub olevat nii jama.

Mul pole mõtet siia kirjutada, mitme nädala või kuuga koduigatsushaigus tekib ning kuidas see väljendub, sest see on individuaalne ja sugugi mitte kõigil ei teki seda. Koduigatsusghaigus võib olla füüsiline, emotsionaalne, mõlemat ja mitte kumbagi. Minu jaoks oli see mõlemat, sümptomiteks muu hulgas söögiisu puudumine, millegi sõnuseletamatu igatsuse tunne ja kõigis oma eluvalikutes kahtlemine. Ja see kõik tekkis umbes 6 tundi pärast Singapuris maandumist 3. jaanuaril, mis oli mu 2012. aasta kõige oodatum päev.

Niisiis panen siia hoopis mõned soovitused, kuidas selle koduigatsushaigusega hakkama saada:

- Kõige olulisem (minu jaoks): Ära võrdle oma uut keskkonda millegagi, mida sa oled varem kogenud. Veel parem - ära võrdle oma uut keskkonda mitte millegagi, punkt. Jah, muidugi on Singapuris see ja teine ja miljon muud asja teisiti kui Eestis, kuid sellised võrdlused viivad paratamatult, teadlikult või alateadlikult, otsusteni, et üks või teine on kas või naaaatu-natukene parem variant. Reaalsuse võrdlemine oma ootuste või siis kodukohaga pole üldse mõttekas, sest kui see poleks teistsugune, poleks see väärt olnud kohale tulemist. Lühidalt: lõpeta võrdlemine ja vaata, mis teeb selle uue asukoha unikaalseks ja võrreldamatuks.

- Ära mõtle oma uuest asukohast kui unistuste kohast või kui kohast, mis on parem kui kodu - sest see ei pruugi olla tõsi. 

- Hoolitse enda eest. Tee trenni, käi jalutamas uues naabruskonnas. Tee endale süüa, vaata et pesu oleks pestud ja elukoht korras ja organiseeritud. Sellised pisiasjad tekitavad kodusema tunde (mitte tingimata kodutunde!), aitavad vajadusel mõtted mujale viia ning hea meele, et sa oled midagi teinud kui parasjagu näiteks (kooli)tööd veel pole või sellega tegelemiseks pole tahet.

- Arvesta ja aktsepteeri, et suur osa koduga ühenduses olemise kohustusest langeb sinu õlule. Sa pead rohkem vaeva nägema, et kallitega ühenduses püsida. Facebook on abimees ja Skype aitab tervet mõistust hoida.

- Pea meeles, et su füüsiline eemaolek on tegelikult väheoluline. Sa oled oma sõprade, pere ja tuttavate mõtteis iga päev, võib-olla vahel kadedusvõtmes, aga kindlasti uhkustunde ja lootustega. Sa teed midagi tohutult julget ja lahedat! Sinuga uhkustatakse ilma, et sa seda teaksid. Su tuttavad ja tuttavate tuttavad räägivad sinust või vähemasti sellest eriti ägedast pildist mis sa viimati Facebooki lisasid (sellest samast, kus sa mäe otsas ronisid, paradiisirannal vees sulistasid või saamidega lumememme tegid). Sinu maailmarännak aitab ehk su teismelisest nõbul leida motivatsiooni koolis pingutada või vanemaid veenda teda lubama sellele paarinädalasele projektile Prantsusmaal.

- Ole avatud kutsetele ja spontaansetele plaanidele uute tuttavatega, nii palju kui julged, ning kutsu ka endale inimesi külla. Igasugu kahtlaste tüüpidega ära kaasa mine, aga pea meeles ka et kes ei riski, see šampust ei joo. 

- Kui miski muu ei aita ja ajavahe on parasjagu bitch, kirjuta. Võta suvaline märkmik ning pane kirja kõik, mida uue koha tuttavatele veel ei taha või ei usalda rääkida. Või kirjuta heale sõbrale maailma pikim e-mail. Ma luban, et hakkab parem, palju-palju parem. Ja ükskõik kas kirjutad endale või kellelegi teisele, täidab see su aega, aitab asju läbi mõelda ja jätab ka mälestuseks siira olmekirjutise su (isegi kui see on nukras toonis).


Need soovitused on aegamööda kirja pandud pärast vestlusi mu sõpradega, eriti väärivad äramärkimist Kadri ja Dominika arvamused ja minu ära kuulamised.