Indoneesia kannatab

07/07/2012

Indoneesia loetakse arenguriigiks IMF’i arvutuste järgi ja ma pean sellega nõustuma mitmetel põhjustel. Päevasel ajal võin ju konditsioneeritud ülikooli kontoris istuda, ning haritud inimestega juttu puhuda, aga ülikoolihoonete ees ja kõrval on riigi lihtsus ja vaesus kohe näha. Nurgapealses warung-is (väga lihtne söökla/’söögituba’) või suurel ristmikul, kus nii lapsed kui täiskasvanud kerjavad, pilliga või ilma. Öisetel kellaaegadel on tänavatel 5-6aastased lapsed paljalalu tatsamas. Haridus maksab, algtasemel küll üsna väikese summa, kuid kõik ei saa seda endale lubada. Veelgi suurem probleem on paljude laste motivatsioonipuudus hariduse osas.

Indoneesia on must. Kohutavalt prügine, kõnniteede kõrval või all on majadest välja voolav must vesi ja see on paljudes kohtades lihtsalt lahtine. Tänavatel on suured augud, nii et pimedas jalutamine on pisut ohtlik. Üldiselt on hügieeniga lood kehvasti ja kraanivesi pole joodav. Kõigil eurooplastel tekivad sinna vabatahtlikuks minnes kõhuprobleemid (ma küll pääsesin, ilmselt sest kõht sai Kambodžas trenni toidumürgitusega). Õhk on saastatud ja muidu must – pärast tunniajast sõitu bussiga, millel aknad ja uksed lahti, pühkisin salfakaga näost konkreetselt saasta ja tolmu nii, et salfakas sai teise värvi. Enamikel päevadel kõnnin vähemalt 30-40 minutit autoteede ääres, nii et ma ei taha väga mõelda mis need jalutuskäigud mu kopsudele ja nahale teinud on. Selle kõige mustuse osas on keskonnateadlikkus väga madalal tasemel. Enamus inimesed ei mõtle kaks korda enne kui bussiaknast kileprahi välja viskavad.

Korruptsioon on Indoneesias tõsine probleem, ning muidugi seotud suure vaesuse ning rikaste ja vaeste vahele tekkinud lõhega. Väidetavalt saavad ikka rikkad aina rikkamaks ja vaesed jäävad aina vaesemaks. Kuritegevust on siin jalaga segada ning probleeme on ka väga radikaalsete usklike rühmitustega (peamiselt küll Jakartas või Aceh’i piirkonnas).

Lisatud 03/08/12, Eestist:

Igal riigil on omad probleemid, aga paratamatult on arenguriikide mured üldiselt erinevad arenenud riikide omadest. Olen õnnelik, et sain oma anda pisikese panuse selle hiigelriigi inimeste elukäigu parenemisesse ning ehk oma õpilasi motiveerida ka edaspidiseks tööks. Olen õnnelik ka, et mul on tohutult kallid sõbrad, kes mulle sel Aasia-poolaastal lähemalt ja kaugemalt toeks olid. (Kisub läilaks ära, aga) Olen ka tohutult õnnelik, et maailmas on niii-ii palju erinevaid inimesi, muidu läheks igavaks. Olen natuke kurb ka, sest olen oma elu endale keeruliseks teinud – mitu kohta on, kus tahaks olla ja käia ning mitu head sõpra on maailma eri otstes, keda väga tihti kohtama ei hakka. On alles probleem, eks.