Viimaste päevade seiklustest

Viimase kolme päeva jooksul olen olnud 4 eri riigis ja 5 eri linnas. Praeguseks olen Semarangis, Indoneesias. Aga alustame sealt kus viimati pooleli jäi.

Mul said Singapuris eksamid läbi 30. aprillil. Eksamid olid vōrdlemisi lihtsad, kuna ōppejōud tegid eelnevalt üsna selgeks milliseid küsimusi oodata vōib. See aga ei tähenda et ma superhäid tulemusi oodata vōiks. NUS-s on selline huvitav hindamissüsteem et terve aine kōigi ōpilaste hinded pannakse ritta ja seejärel vaadatakse, et A-sid oleks teatud hulk (u. 20%). B-sid teatud hulk (30-40%) jne. Ühesōnaga kõik hinded olenevad mitte ainult minu teadmistest-oskustest vaid ka minu kaasõpilaste omadest. Mida lihtsam eksam, seda raskem on kõige paremat hinnet saada. See n-ö 'bell-curve' (kellukese kujuline) süsteem on NUS-s avalik saladus ja enamasti seda vihatakse või armastatakse. Kõik tudengid tahavad muidugi parimaid hindeid ja paljud lektorid väidavad (eriti sotsiaalteadustes) et neil on alati väga keeruline sedasi võrdlevalt töid hinnata ja otsustada et üks õpilane on parem kui teine. Eksamite ja ainete tulemused saan 28. mail!

Pärast eksameid läksime veel mõne sõbraga linna tähistama ja juttu rääkima. Juba järgmisel hommikul lendasime Dominikaga Malaisia kaudu Kambodzasse. Kambodzas käisime kõigepealt pealinnas, Phnom Penhis. Seal käisime mõnes muuseumis ja mälestusmärke uurimas, mis rääkisid 70.-te lõpus Kambodžas toimunud piinamistest ja genotsiididest. Üsna sünge algus reisile, aga väga põnev oli ka. Phnom Penhis oli samuti uhke kuningaloss ja mõned muud kirkad hooned, mis muu vaesuse keskel tohutult kontrastselt mõjusid.

Phnom Penhist läksime bussiga Siem Reapi, mis oli reisi põhiline sihtmärk. Seal imetlesime peamiselt Angkor Wati ja teisi templeid, mis 300 ruutkilomeetrisel alal kunagist Angkori kuningriiki meenutasid. Templid ehitati kõik ajavahemikus 800-1300 ja pärast seda Angkori kuningriik kadus seni teadmata põhjustel. Väga paljude templite aladel elasid tavainimesed puust majades (mis tänaseks säilinud muidugi pole) - ühe templi ümbruses, n-ö linnas võis elada kümneid tuhandeid inimesi. Angkor Wat ja teised templid olid väga uhked vaatamisväärsused. Nad on säilinud märkimisväärselt hästi ja sobisid lõpetama mu semestrit Singapuris, sest olid seotud väga paljuga, millest rääkisime aines Kultuur ja võim Kagu-Aasias. Angkori templid olid justkui näidiseksemplar sellest, kuidas eri mõjutused ja kohalikud traditsioonid kokku sulanduvad. Nendes templites on Hindu, Budismi ja ka kohaliku kosmoloogia nüansse. Kahjuks hilistel seitsmekümnendatel võimul olnud Khamer Rouge kommunistlik režiim rikkus neid templeid mõningal määral, pommidega ja eri kujudel peade maha raiumisega.

Kambodžas oli kõik toit mis me sõime väga maitsev. Kohalikke roogasid polnud ma kuskil mujal kohanud ja eks päevad läbi palavas ringi tatsamine tegi kõhu mõnusalt tühjaks. Kusjuures väga huvitavalt oli sisse põimitud prantsuse koloniaalmõjutus - niisiis olid pea igalpool saadaval baguette'd ja mõni restoran oli näiteks väidetavalt vietnami-prantsuse köögi esindaja. Üsna iroonilisel kombel sain ma supermaitsvast kohalikust köögist toidumürgituse, mis mind viimaseks reisipäevaks jalust niitis ja kehatemperatuuri lakke lõi. Niisiis sain pühapäeval Singapuris külastada haigla kiirabi osakonda, õnneks küll pääsesin sealt juba tund hiljem ainult tagasihoidliku diagnoosi - 'see oli ilmselt miski, mida sa sõid' - ja rikkaliku meditsiinivarustusega, antibiootikumidest magneesiumirikka vedelikuni. Selline oli mu viimane õhtu Singapuri ülikooli tudengina, sest järgmisel hommikul ma istusin lennukisse ja lendasin Jakartasse!

Selleks, et seal edasi istuda järgmisele lennukile,  mis tõi mind Semarangi, Java saarel. Siin linnakeses (elanikke 1.5 mln, alles 10. Indoneesia rahvarohkeim linn) olen kaheks kuuks vabatahlik, missiooniga kohalikus ülikoolis lektoreid ja tudengeid nende inglise keelega aidata ja juhtida ingliskeelset 'vestlusklubi'. Indoneesias tahavad kõik tohutult oma inglise keele oskust parandada, aga enamasti pole neil selleks võimalusi ega raha.

Senised kogemused Indoneesias on päris head. Jakartas üritasid paar taksojuhti minult raha lüpsta (aga kus suurlinnas taksojuhid seda ei teeks), samas mõni teine kohalik korvas selle oma abivalmidusega. Enamus inimesi, keda siin kohanud olen on hästi uudishimulikud ja sõbralikud, eriti kuna ma olen 'bule' (valge) ja kuna ma olen Semarangis, mitte Balil, Yogyakartas või Jakartas.

Siinne vabatahtlike organisatsioon võttis mind lahkesti vastu ja praeguse seisuga olen esimesed paar ööd n-ö vabatahtlike majas ja siis kolin oma siinse ülikooli ühikasse. Peale minu on siin veel kaks uut vabatahtlikku, üks portugallane ja üks sakslanna, kellega koos ma esimestel päevadel siin üldist ettevalmistavat programmi läbin. 

See 'vabatahtlike maja' on väga tagasihoidlik, nii et kirjutan seda postitust praegu oma iPhone'i märkmikusse ning loodetavasti saan ta teile homme edastada mõnes wifiga kohas. Seega, pildid Kambodžast ja Indoneesiast esialgu viibivad.

Kuigi olen juba Indoneesias, tuleb siia veel tagantjärgi mõni kirjutis Singapuri kohta. Ühte koma teist on veel öelda selle omapärase linnriigi kohta, mis ühtäkki Kambodžast tagasi tulles ei tundunud enam niiväga Aasia, kuigi seal elades oli ta Aasia mis Aasia. Nagu Kagu-Aasias kombeks pea ükskõik mille kohta öelda: "same same but different". Võta kuidas tahad.

07/05/2012