Esimene kord

“Mille eest sa põgened?” küsiti minult ühel sombusel augustikuu õhtul ning ma ei osanud vastata muudmoodi kui naerma puhkedes. Täiesti põhjendatult oli nii mõnelegi tuttavale jäänud mulje nagu põgeneksin kodumaalt millegi silmale nähtamatu ja hirmsa eest, kui teatasin oma plaanist pooleks aastaks teisele poole maakera elama minna. Olin umbes aasta varem niigi juba Inglismaal ülikooli astunud, milleks nüüd siis semester veel kaugemal õppida? Otseloomulikult on tegelikult põgenemisest asi kaugel. Hea meelega õpiksin antropoloogiat Eestis, kui seal seda sellisel tasemel õpetataks, nagu Inglismaal. Kuueks kuuks Kagu-Aasiasse tulema ajendas mind aga suur uudishimu. Just huvi Aasia vastu, kihk ja soov siin elada on mind lükanud nüüd siis kaugele kunagisest mugavustsoonist, ning nimelt kunagisest, sest julgen väita et kaugel üksinda elamine on viimane, mis mind eelseisva poole aasta juures kohutab.

Valetaksin, kui väidaksin et Kagu-Aasia juurdes ei köida mind absoluutselt selle eksootilisus - see on üks põhjustest teiste seaks, miks just Singapuri tulin vahetusüliõpilaseks, kuid siiski marginaalne muu kõrval. Antropoloogias on eksootikale keskendumine rohkem ajast ja arust kui floppy disc 2012. aastal ja seda põhjusega. Kuigi võib öelda, et antropoloogia tekkis kolonialismi kõrgaegadel, eesmärgiga mõista eksootilisi kultuure, on tänaseks antropoloogia tohutult arenenud ja muutunud. Aina rohkem uuritakse just oma kultuure, ja/või üritatakse leida inimeste käitumises ja sotsiaalsuses kõike kõige fundamentaalsemat (need on need kõige mahlakamad teooriad). Seega võib öelda, et mu huvi Kagu-Aasia vastu pole just väga antropoloogiline, pigem liht-kultuuriline.

Esimest korda käisin Singapuris 2004. aasta detsembrikuus. Plaanis oli mehka puhkus ja mõnus aastanumbri vahetamine pere ja sõpradega. Maandunud kuuma linnriiki, saime teada et sel ajal kui me õhus olime ja pikamaalennukite mugavusi nautisime, oli Kagu-Aasias põrgu lahti läinud. Maavärina tekitatud tsunami oli uputanud ning uputamas külasid, linnu, kuurorte, võttes kaasa maa pealt kõik elav. Kuigi oli kohe aru saada, et tegemist on piirkonda põhjalikult ja laastavalt vapustanud katastroofiga, oli esmane info kahju ulatustest hinnanguline ja, nagu hiljem ka selgus, alahindav. Omamoodi rahulikkus ja ühtekuuluvus kaasnevad sellise katastroofiga nagu seda oli 2004. aasta tsunami, isegi sellises suurlinnas nagu Singapur. Killukesena rahva seas ootasime uudiseid omadest ja võõrastest, ning lootsime et tegelikult pole surnuid ja kannatanuid nii palju, kui uudiskanalid ennustasid-oletasid. Mälestamaks hukkunuid jäeti ära kõik ametlikud aastavahetuse pidustused. Aasias tuli aastavahetus vaikselt leinates, nutumaik suus.
Kuigi olime Singapuris vaid paar päeva, jõudis see miniriik mulle pisut meeldima hakata. Õigemini mitte see linnriik ise, vaid inimesed, kes siin elavad. Ei pugenud mu hinge need modernsed pilvelõhkujad, üüratud kaubakeskused ega suurlinnale omane jõgi, vaid väga mitmekesine elanikkond, keda 2005. aastaks oli mingil põhjusel oli umbes Hiiumaa suurusele maalapile kokku kolinud üle 4 miljoni ja ma ei tahtnud uskuda et business on ainus mis inimesi sinna kokku meelitanud.

Singapuris, Malaisias ning järgnevatel aastatel veel pisut Kagu-Aasias reisides minu huvi selle piirkonna vastu vaid kasvas. Mulle on alati tundunud, et üldiselt teatakse Kagu-Aasiast vähe, kui välja arvata populaarsed puhkamiskuurordid. Olen seega ahnelt õppinud nii iseseisvalt kui ka koolis ning ülikoolis kõike Kagu-Aasia kultuuride ja religioonidega seotut, seni oli vaid puudu see tõsisem kogemus, mis on ühtlasi ka omamoodi unistuselaadne - siin päriselt elamine. Ning mitte lihtsalt elamine ega turistina reisimine, vaid 100% kogemine, sest selleks ma siia tulin (turismi ja "päriselt kogemise" teema üle arutluseks pole siin ja praegu õige koht, pealegi olen selle üle ülikooli esimese kursusel kurguauguni juurelnud ja PhD-dele kirjutanud). Siin blogis plaanin sinu jaoks seda kogemust piltides edastada ja sõnadesse panna.

Ja siin ma olengi, kohal!